Kohtumisest maailmaga ja jalustrabav elamusreis

Kolm päeva isolatsioonis ja sisemus oli valmis tegema mida iganes, et maailmaga kohtuda. Üksasi on vabatahtlik eraldatus, teiseks muutub olukord siis, kui see sunnitud olemine on. Kolmanda päeva kodusolemiseks eraldasin puhtalt kontrolli mõttes, st et aru saada, kas kõik on taastunud ja ma endale liiga varajase elu kiirteele asumisega ei tee.

Et sujuvat üleminekut saavutada, oli planeeritud kodust väljaspoololemine kolme-nelja tunnilisena. Tagasilöögid on tavaliselt hullemad, kui see esmane kokkuvarisemine. Niisiis, olin tubli, tark aja osav ning läksin maailmaga nn testkohtumist tegema.

Liigun linna piires üldjuhul ühiskondliku transpordiga. Saab päevase liikumisvajaduse täidetud ja samas vajaliku sisemise ettevalmistuse kohtumiseks publikuga. Esinemine on seotud ka näitlejameisterlikkusega ja ega see avalik esinemine muud polegi kui näitlejatöö. Sisu sama: publik, stsenaarium, etteantud aeg, sõnumi edastamine jms. Dekoratsioonid kusjuures on sama olulised. Aga see eraldi teema.

Eesmärk oli jõuda Ülemiste City ühte konverentsikeskusesse. Leidsin oma üllatuseks, et on täiesti olemas bussiliin, mis Viru keskusest sinna reisijad toimetab. Seisin siis Solarise juures ja ootasin õige numbriga bussi. Saabus transpordivahend. See oli ikka väga õnnetu olemisega buss: seinetel tuhmunud graffit, mida pesuvahendid pole suutnud eemaldada; ebamäärast värvi luitunud ja rebenenud istmed; poolenisti läbipaistmatud piimjad aknad; ajast-arust reklaamkleebised, mida on väheke kratsitud; kolin-mürin jms. Saite juba kujutluspildi?  Väga hea, rohkem ei kirjelda. Ma pole väga pikka aega kohanud midagi sellist ja ma kasutan ühiskondlikku transporti palju. Ehk sõidan valedes suundades?

Bussi sisenemine igatahes avaldas muljet ja siis tuli täielik ärkamine. Reisijad olid ülikohatud selles vahendis: skandinaavia (kuulsin nii rootsi-taani-soome keelt) turistid, kes olid mugavalt end Viru keskuses bussi seadnud, et Ülemiste keskusesse kaubandusega tutvuma minna; Ülemiste City kontorite töötajad või külastajad, kes on kas ökoteadlikud või lihtsalt on sõiduvahend ebamugavalt remondis. Viimane liik on eksimatult äratuntav (st nn office-inimesed) ükskõik millises metropoli ärikeskustes ja ka väljapool.  Ja siis olid mõned (oluline vähemus) neid reisijaid, kes sellises sõiduvahendis täiesti loomulikuna tunduvad: vananevad, väsinud nii seest kui väljast, morniilmelised, luitunud hallides-mustades toonides, kuid tulipunase huulepulga ja mõned läki-läkidega.

Teate, see kooslus tekitas sellise irreaalsuse tunde ja see oli NII võimas, et mina, kes ma üldiselt väljas kulgedes ümbrust ei zoomi rohkem, kui ohutuks liiklemiseks vaja läheb, ahmisin endasse detaile nii hoolega, et unustasin nn sisemise ettevalmistamise esinemiseks pea täielisest. Keskendusin selle VAU efekti mällusalvestamisega. Sain täiesti teadlikuks fotograafide rõõmust leida SEE kaader, mida jäädvustada.

Järgmine irreaalsuse tunne tabas mind siis, kui see logisev romu keeras terase-klaasi-betooni linnakusse. Sest see liiklusvahend oma reisijate ja ümbrusega oli nii eklektiline – tõeline elamustripp ja pealegi täiesti ilma rahata. Korra käis mõte läbi, et turiste peaks nende kahekordsete punaste busside asemele tuuritama mööda Tallinna just selliste logudega, siis oleks turvaline minevikumeenutus olevikus. Hea sihtgrupp oleks ka need nõuka-aja nostalgikud, kes ei suuda kuidagi ajastust välja tulla. 

Kui ma bussist välja astusin, siis oli ajamasina efekt täiesti olemas. Igatahes olin oimetu ca minuti. Lihtsalt seisin ja püüdsin reaalsusega kohaneda. Ilmselt see efekt tekkis ka seetõttu, et ma kolm päeva ühiskonnast täiesti eraldatud olin ja meeled olid nagu puhas lõuend, millele  kunstnik Reaalsus oma teose lõi.

Tagasisõites seda efekti enam ei tekkinud. Buss oli samasugune loks, kuid reisijad olid sisemusega harmoneeruvad. Küll tekkis mul mõte, et kuidas ja mida nad City’s toimetavad, aga meenus, et liini lõpp-peatus on Sõjamäe ja seal asuvad nõukaaegsed aiamaad ja mõned barakk-elamud.

See oli lugu sarjast, kuidas detailid võivad fookuse paigast nihutada. Aga elamus oli vägev. Täiesti asjakohane ütlemine – asjad ei ole nii nagu nad näivad!