neljapäev, 16. november 2017

Kohtumisest maailmaga ja jalustrabav elamusreis


Kolm päeva isolatsioonis ja sisemus oli valmis tegema mida iganes, et maailmaga kohtuda. Üksasi on vabatahtlik eraldatus, teiseks muutub olukord siis, kui see sunnitud olemine on. Kolmanda päeva kodusolemiseks eraldasin puhtalt kontrolli mõttes, st et aru saada, kas kõik on taastunud ja ma endale liiga varajase elu kiirteele asumisega ei tee.

Et sujuvat üleminekut saavutada, oli planeeritud kodust väljaspoololemine kolme-nelja tunnilisena. Tagasilöögid on tavaliselt hullemad, kui see esmane kokkuvarisemine. Niisiis, olin tubli, tark aja osav ning läksin maailmaga nn testkohtumist tegema.

Liigun linna piires üldjuhul ühiskondliku transpordiga. Saab päevase liikumisvajaduse täidetud ja samas vajaliku sisemise ettevalmistuse kohtumiseks publikuga. Esinemine on seotud ka näitlejameisterlikkusega ja ega see avalik esinemine muud polegi kui näitlejatöö. Sisu sama: publik, stsenaarium, etteantud aeg, sõnumi edastamine jms. Dekoratsioonid kusjuures on sama olulised. Aga see eraldi teema.

Eesmärk oli jõuda Ülemiste City ühte konverentsikeskusesse. Leidsin oma üllatuseks, et on täiesti olemas bussiliin, mis Viru keskusest sinna reisijad toimetab. Seisin siis Solarise juures ja ootasin õige numbriga bussi. Saabus transpordivahend. See oli ikka väga õnnetu olemisega buss: seinetel tuhmunud graffit, mida pesuvahendid pole suutnud eemaldada; ebamäärast värvi luitunud ja rebenenud istmed; poolenisti läbipaistmatud piimjad aknad; ajast-arust reklaamkleebised, mida on väheke kratsitud; kolin-mürin jms. Saite juba kujutluspildi?  Väga hea, rohkem ei kirjelda. Ma pole väga pikka aega kohanud midagi sellist ja ma kasutan ühiskondlikku transporti palju. Ehk sõidan valedes suundades?

Bussi sisenemine igatahes avaldas muljet ja siis tuli täielik ärkamine. Reisijad olid ülikohatud selles vahendis: skandinaavia (kuulsin nii rootsi-taani-soome keelt) turistid, kes olid mugavalt end Viru keskuses bussi seadnud, et Ülemiste keskusesse kaubandusega tutvuma minna; Ülemiste City kontorite töötajad või külastajad, kes on kas ökoteadlikud või lihtsalt on sõiduvahend ebamugavalt remondis. Viimane liik on eksimatult äratuntav (st nn office-inimesed) ükskõik millises metropoli ärikeskustes ja ka väljapool.  Ja siis olid mõned (oluline vähemus) neid reisijaid, kes sellises sõiduvahendis täiesti loomulikuna tunduvad: vananevad, väsinud nii seest kui väljast, morniilmelised, luitunud hallides-mustades toonides, kuid tulipunase huulepulga ja mõned läki-läkidega.

Teate, see kooslus tekitas sellise irreaalsuse tunde ja see oli NII võimas, et mina, kes ma üldiselt väljas kulgedes ümbrust ei zoomi rohkem, kui ohutuks liiklemiseks vaja läheb, ahmisin endasse detaile nii hoolega, et unustasin nn sisemise ettevalmistamise esinemiseks pea täielisest. Keskendusin selle VAU efekti mällusalvestamisega. Sain täiesti teadlikuks fotograafide rõõmust leida SEE kaader, mida jäädvustada.

Järgmine irreaalsuse tunne tabas mind siis, kui see logisev romu keeras terase-klaasi-betooni linnakusse. Sest see liiklusvahend oma reisijate ja ümbrusega oli nii eklektiline – tõeline elamustripp ja pealegi täiesti ilma rahata. Korra käis mõte läbi, et turiste peaks nende kahekordsete punaste busside asemele tuuritama mööda Tallinna just selliste logudega, siis oleks turvaline minevikumeenutus olevikus. Hea sihtgrupp oleks ka need nõuka-aja nostalgikud, kes ei suuda kuidagi ajastust välja tulla. 

Kui ma bussist välja astusin, siis oli ajamasina efekt täiesti olemas. Igatahes olin oimetu ca minuti. Lihtsalt seisin ja püüdsin reaalsusega kohaneda. Ilmselt see efekt tekkis ka seetõttu, et ma kolm päeva ühiskonnast täiesti eraldatud olin ja meeled olid nagu puhas lõuend, millele  kunstnik Reaalsus oma teose lõi.

Tagasisõites seda efekti enam ei tekkinud. Buss oli samasugune loks, kuid reisijad olid sisemusega harmoneeruvad. Küll tekkis mul mõte, et kuidas ja mida nad City’s toimetavad, aga meenus, et liini lõpp-peatus on Sõjamäe ja seal asuvad nõukaaegsed aiamaad ja mõned barakk-elamud.


See oli lugu sarjast, kuidas detailid võivad fookuse paigast nihutada. Aga elamus oli vägev. Täiesti asjakohane ütlemine – asjad ei ole nii nagu nad näivad!

15 kommentaari:

  1. Ega naaritsakasukate ja kübaratega reisijaid ühistranspordis eriti ei kohta. Sina jõllitasid neid ja nemad jõllitasid sind ning küllap mõtlesid sama, et madaam on dzunglis ära eksinud. Küllap selline Reaalsus lõi ka neid oimetuks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja mina mõtlesin, et minul on hea fantaasia. Andsin edasi eestlase nägemuse skandinaavia turisti välimusest. Annan edasi nende tänud, sest südamest tulev naer teeb päeva helgeks. Annan edasi oma tänud! Naermine teeb olemise mõnusaks.

      Head!

      Kustuta
    2. No eks sinu fantaasiat võib ju veel arendada ja bussikülgedele kleepida reklaamplakatid: "Kohtumine maailmaga ja jalustrabav elamusreis".
      Koos alljärgneva fotoga. Isegi läki-läkid on pildil olemas:


      "Edgar Savisaar sõitis bussiga"
      http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/fotod-linnapea-edgar-savisaar-soitis-bussiga?id=41060207

      Kustuta
    3. absoluutselt õige, kuidas siis ilma PRita? lisaks siis vastava EL finantsinstrumendi logod. Ja kaasrahastuse võib saada linnavalitsuselt, sest tegemisst on ikkagi turismiarendamisega. lisaks võiks reklaamid olla kruiisilaevades ja neid kruiisilaevade reiside väljapakkujate büroodes.

      ma ei saa aru, miks vana trammi taastmine on bro ja nõukaaja-loksu idee ei sobiks? samas patarei vangla ja KGB muuseum on väärt ja sõbralikes euroopa riikides on konserveeritud õudused koonduslaagrist. Poolt külastades ei jäta ükski giid võimalust näidata II maailmasõjaaegseid reliikviaid ja iga konverents algab videomeenutusega.

      mida jaburam ja paremini müüdud idee, seda laiem sihtgruppide valik jne. lisaks võiks reisilõpuks nt pakkuda talveti pitsi kangemat (kui on nõukanostalgikud), suveti kalja (turistid) mingi ökomahejoogi pähe jne

      Kustuta
    4. Ja turistidele võiks viinapitsi juurde kilude asemel pakkuda hoopis seapead, tehes reklaami Eestis tegutsevale HKScan-ile.

      http://www.ohtuleht.ee/527592/vaata-videot-naine-viskas-parnu-linnaametnikku-seapeaga

      Kustuta
    5. selle idee jume on kahtlaselt kahvatu varjundiga. ka ei saa liigitada mingite tavade alla, kui just ringsõiduga parajasti süldikeetmist ei õpetata:)

      Kustuta
    6. Kahvatud varjundid tuleb erksamaks lihvida. Kunagi sõitis ringi lausa resturaani-tramm, miks siis mitte bussiekraanil näidata kuidas on võimalik seapead ära kasutada - nii süldikeetmiseks kui ka vaenlasele vastu pead andmiseks.

      Kustuta
    7. eksole.ideid juba mitme bussilogu jauks. luban lahkelt soovijatel kasutada, kui realiseerudes saan trippidel osaleda ja mõne skandinaavialase kaasa võtta, kelle jaoks spetsiaalselt naaritsakasukad ja kübarad on kosmümeerimiseks saadava. seda viimast palun lubada lahkesti kasutada Anüümsel idee autoril:)

      Kustuta
    8. Ärge siis nüüd kohe jookske Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusse mingit starditoetust nuiama, oma projektiga a la *Ratastel* Turismitalu.
      Aga kübaraid ja kasukaid pidi olema saadaval ka kohalikel turgudel, nii et mõne sobiva omale ikka leiad.

      http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/fotod-linnapea-edgar-savisaar-kais-turul?id=41108377

      Kustuta
    9. Ning kogu unenägu lõpeb Tujurikkuja lausega: Tõuse ja sära!

      Kustuta
  2. Kahtlustan, et tekst oli tegelikult pikem,
    aga see viimane lõik loost on kaduma läinud:

    Siis ma ärkasin, võtsin rohud, see oli ainult uni.

    Aga muidu oli kõik see nutt, hala ja ving tasakaalus
    ja aus: igasugune kohtumine reaalsusega on jalustrabav.
    Kuid kirjeldus tänapäeva Tallinna ühistranspordist on vale,
    ilmselt ei ole sa Tallinnas üldse elanud ega tea midagi elust.

    Kui seda viimast lõiku algses tekstis siiski ei olnudki...siis...
    on keegi jälle üle aia hüpanud ja jalustrabava uudise tekitanud :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan komplimendi eest! Midagi nii toredat ja head pole jupil ajal lugenud.

      Kui suudan ikka veel inimestes tekitada tunde, et ma olen eluvööras, siis see lihtsalt ongi komplment, kui mind nähakse abitu ullikesena, kes ei tunne pärisinimesi ega tea nn päriselust midagi. Tunnust mu võimele kulgeda läbi elu stiilis - nagu hane selga vesi. Suurepärane!

      Head! Minu kummardus!

      Kustuta
  3. Selline see paraleeluniversumi buss ongi, õhus hõljub selline õrn diiselkütuse ja räime lõhna niit, enne sisenemist tuleb läbida rituaal võtta 1 lonks antidepressanti ja kõik on hulka päikeselisem.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. kusjuures idee pakkuda selles stiilis elamustrippe on teostatav. mängisin tiba mõttega ja jagasin ka paari tuttavaga ning jõudsime järeldusele, et kui keegi võtaks vaevaks ja selle idee poliitilis-juriidilis-finantsiliskorrektses keeles ja vormis vormistada, siis ka ELi finantsinstrumentidest oleks see täiesti rahastamiskõlbulik ning seega ka realiseeritav. Nii et kellel on igav või rahutu olemine, et teeks midagi, kuid täpselt ei tea mida, siis on see idee, millega tegeledes leiaks rakendust nii mitmedki inimesed, kes täna tööhõivesse ohjamata on või piisavat eneseteostust ei tunneta.

      Ja kui aasta pärast selline pealtnäha "logu" mööda pealinna ringi tripib kas siis turistid või horrorelamusotsijad või nõukanostalgikud pardal, siis teadke, et keegi võttis vaevaks ning tegi ära, tõestades samaaegselt ültust: mõte sõnaks ja sõna teoks...m.o.t.t.

      Kustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...