Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad minu käest ärevust täis meilid. Täiesti hästi on. Olen end uue eriala arendamise ja Klientide tellimuste võrku aheldanud. Ei miskit ülemäärast, kuid täpselt niipalju, et enesesse vaatamine on pinnapealseks jäänud. Ma olen end ohjeldanud küll kellaga ja küll mõistusega. Lihtsalt mu võimekus on harjumuspäratult lahja, aga selle eest on ta olemas.

Reedene päev pani mind järjekordselt mõtlema inimeste erinevuse üle ja rõõmustama selle üle, et ehe headus ja abivalmidus pole kuhugile kadunud. Olen kirjutanud, kuidas energiast tühjakssaanuna ja valude paines olen istunud tee serval ning kuidas möödujad on ilma peatamiseta nähtut kommenteerinud. Sedakorda siis positiivne näide.

Olin teel loenguid pidama. Astusin bussi ja suundusin vasakule poole, ehk siis vastassuunas sõidusuunale, et vabale istekohale ohutult maanduda. Olen spetsiaalselt, arvestades oma liikumishäireid, koos õppeosakonnaga, sättinud loenguajad väljaspoole tipptunde. Siis on bussid pooltühjad ja ma saan karguga lihtsamalt liigelda.

Niisiis, astun istekoha poole, üks jalg õhus, kui buss äkki pidurdas ja ma lapiti selili vahekäigus leidsin end olevat. Ehmatus oli totaalne. Teatavasti on mu selgroog sarnane parandatud brüsseli pitsiga ja igasugune kukkumine võib olla eluliselt ohtlik. Selle kukkumishirmu ees detsembris libisemisel, erakordselt ebagraatsilist piruetti tehes, väänasin ma oma puusaliigese niimoodi välja, et siiani pean karguga käima.

Igatahes lapiti selili bussis ma olin nagu maipõrnikas kevadisel rajal. Esimesena palusin abipakkujaid natuke oodata, kuni oma liikumisvõime üle kontrollin. Hakkasin siis varvastest pihta ja aina ülespoole tunnetades tõdesin ime sündimist: kõik jäsemed on liikumisvõimelised, pole valuraasugi ja ainus eesmärk on see kere horisontaalasendist vertikaali saada.

See tundus ületamatu soovina. Kui üks käsi on nõder ja üks jalg ei kanna, siis on maru raske end seljapealt üles aidata ja seda isegi koos abikätega. Egas miskit, tuleb imikuaega meelde tuletada. Kruttisin end kõhuli ja siis palusin abipakkujatel end püsti aidata. Ja püsti ma lõpuks sain. Tänasin abivajajaid. Nende sõnades oli tunda ehedat hoolivust, kui nad uurisid, kas kõik on korras ja ma kindlasti arsti ei vaja. Mu sees tekkis siiras tänulaine, mida ma ka väljendasin.

Järgmine ime oli veel: mitte üks plekk minu lumivalgel mütsil ega helelillal sulemantlil. Mitte ainsamatki. Põlvekõrgusel, kui ma end põlvili ajasin, oli tolmune koht, mis pühkides kadus. Ja nii ma siis loenguid pidama sõitsin. Seitse tundi loenguid veensid mind,  et ei mingit põrutust, venitust, vaid ehmatus. Ilmselgelt päästsid mu elu mu seljakott ja sulemantel, mis suurepärasteks õhkpatjadeks maandumisel osutusid.

Loo moraal: bussijuhid on seisukohal, et nad veavad puid (suurem osa neist),  meie ümber on alati häid, siiraid ja abivalmis inimesi ning bussi sisenemisel tuleb kohe kann esimesele vabale istmele toetada, kui karguga liigud.

Head!

Millest koosneb argipäev?

teed ja rajad...

Nautlesin pühapäeva hommikus ja muuhulgas lugesin blogisid. Ühest blogist jäi kummitama mõte, et kuidas argipäevad õhtusse saavad ja teise blogi postitusest keerleb mõttekatke, et miks on vajalik pidev vastandumine. See teine teema jääb minu sees veel küpsema, sest kuidagi katkendlik veel.

Aga see argipäevade ajalooks saamine on huvitav. Ma olen kirjutanud nädalapäevade erievast vibratsioonidest ja nädalavahetuse mõnusast olemisest, kuid tegevustest, millega argipäevad täidetud on, pole kriipsugi. Arvan, et enda jaoks on see oluliselt huvitavam teadmine, kui lugejatele. Üritan tagasivaatamise võtmes mingi kuldse kesktee leida, sest vaevalt ühest mustrit on, ehk mingid sarnasused. Ja ega me sõjakooli rutiinis ka ei ela.

Niisiis argipäeva hommikud jagunevad esmalt niipidi, et kas on vaja tõusta kellaga või ilma. Olen pika ärkamisega. Selleks, et kodust heas olemises väljuda, pean ärkama vähemalt kaks tundi ennem välisuksest väljumisaega. Ilma kellata ärkamisaeg jääb 8 ja 9 vahele. Kui end lugema unustan, siis ca 10 ja 11 vahele. Ärkamise kohustuslik osa on veel õige maitsega kohv, õige tool ja iPad. Esimese kruusijagu olen ma veel unemaailmas ja täiesti akontaktne. Vaatan aknast välja ja lasen endal kohaneda selle reaalsusega.

Kui olen unemaailmast lõplikult siinpoolsusesse üle tulnud, siis teen teise tassi kohvi ja lasen pilgul uudisteportaalidest üle käia ja loen mõnda blogi. Järgneb meilbokside kiire ülevaatamine ja päeva tegevuste ülevaatamine ning vajadusel kalendrisse muudatuste tegemine. Vahel ka mõned kiired töökõned.  Ja olenevalt sellest, kas pean välja minema või mitte, järgneb riietumine ja siis kas lahkumine punkti B suunas või läpakaga töisele lainele asumine. No näed, kuskile sinna vahele mahub ka söömine, kui meeles on.

Ja nii see päev siis kulgeb vastavalt planeeritule, sekka lõuna ja siis olenevalt sellest, kas olen väljas või kodus, toimetan edasi või lähen magan paar tundi. Argipäevade lõpud on erinevad. Vahel lõpeb mu argipäev lõunaunest ärkamisega ja vahel üheksa paiku õhtul loengute lõpetamisega. Kui hilised loengute lõpetamised jäävad valgemasse aega (märts kuni oktoober), siis ma jalutan pool maad, kui koju tulen.

Õhtuti teeme lastega tavaliselt päeva briifingu ja lepime järgmise päeva tegevused kokku ja suhtlen mingi kanali vahendusel sõbrannade/tuttavatega. Kuskile mahub sinna söömine ja vahel ka minupoolne toiduvalmistamine (pigem siis ikka vastupidi), kui olen päeva kodukontoris tööd teinud.

Päeva lõpetuseks loen või siis vaatan mõne seriaali osa ära. Kuigi telekaga on mul suhted väga hootised. Eelistan lugemist. Ennem unedemaale minemist on meditatsiooniosa, ehk päeva kokkuvõtted ja lahtilaskmised ning lõdvestusharjutused. Õhtusöögi ja magamaminemise vahelisse aega jääb ka käsitööga tegelemine, kui tahtmist on.

Ka kultuuriampsud (kontserdid, kino, teater jms) ja päriselus lähedastega ega kohtumised jäävad argipäevade õhtustesse aegadesse, kui ma just linnast välja kaugemale ei sõida. Ma eelistan nädalavahetused endale hoida. Majapidamistegevused koonduvad laupäevale ja ajas kulgemine ja akude laadimine pühapäeva. Pühapäevaõhtutesse kuulub ka järgmise nädala kalendrisse pilgu heitmine.

Vaatasin, et kõige varieeruvamad on tegevused peale nn tööpäeva lõppu. Argipäeva rutiin on päevasel ajal suhteliselt sarnane igal tööpäeval. Kalendris on tegevused ja kohtumised planeeritud mõned kuud ette, nii et palju loominguliseks lähenemiseks aega ei jäägi. Argipäevade vahelduse moodustavad  visiidid meedikute manu ja ärajäänud kohtumiste asemel maastleitud aeg. Lühidalt – igav inimene, kes armastab planeeritud argipäevi ning mõnusalt uimaseid nädalavahetusi.

Olete mõelnud, kuidas Teie argipäevad õhtusse jõuavad? Pole...aga visake korra pilk peale, kuhu see aeg kulub, nii et leiame end sageli ütlemas... ei ole aega..

Laisk laupäev

Laisk laupäev üle pika aja ja olemise kulgemine nurrumise saatel. Aeg voogleb, värskelt jahvatatud kohviaroomid hõljumas ja palju muusikat, päikest, selget taevast... aah, elu on ilus. Olen paar viimast nädalat endasse hoolimatult suhtunud ja see kajastub ka mu tervisenäitajates.

Mõtlesin, et miks ma end väsinuna tunnen, kuigi magan piisavalt. Selgus, et hemoglobiini tase on alla igasuguse arvestuse. Samas kõik teised näitajad on igati head, sh enesetunne (va see väsimuse osa). Olen terve nädala nüüd eeskujulikku elu elanud, st teinud kõike nii nagu vaja. Nädalast ilmselt suurt kasu pole, peab ontlik olema hea mitu nädalat ennem, kui parem saab.  Eks ma siis omandan uue rütmi.

Vahepeal on olnud palju toredaid sündmusi ja uudiseid. Mu noorimad lapsed said 22-aastaseks. Mõelda vaid, kui kiirelt see aeg on läinud. Eks tagasivaadates olegi ruttu ajalooks saanud. Ja kui palju on nad mind õpetanud ja kui palju olen koos nendega kasvanud. Kaks korda aastas (laste sünnipäevadel) tunnen, kui olulised on olnud lapsed mu arenemisel. Ma olen neile endast palju andnud, kuid olen veel rohkem tagasi saanud.

Minu kolm elutööd, millesse olen vanemana viimased 11 aastat ainult üksi panustanud. Ei ole see kaks ühes tegutsemine normaalne ega õige. Võin täies kindlameelsuses tõdeda, et lastele on mõlemat vanemat vaja rääkige, mida tahate. Mitte, et üksi hakkama ei saaks, kuid see on laste suhtes ebaaus. Eriti tajud seda siis, kui võrdlus “ennem ja pärast” on olemas. Seda muidugi juhul, kui on toiminud terve perekonna kontseptsioon.

Tagasi laisa laupäeva juurde. Nüüd aeg sealmaal, kus võib rahuliku meelega raamatut lugema hakata. Kannutäis lõhnavat teed tuleb ennem valmis keeta, siis saab olemine eriti hea. Pea  see päev nii õhtusse ei saa. Kirsiks tordil on teadmine, et homme on ka veel vaba päev.

Head kodumaa sünnipäeva!