Mõtetevaatlemisest ja sõnastamisest

ilmateenistusest

Liigutan varbaid ja vaatlen mõtteid. Teen seda paralleelselt aknast pilvede jälgimisega. Igal pilvel on oma kuju, värv, suurus....mõtetega sama lugu. Mu sees on rahu. Üle väga pika aja tunnen, et mul on lihtsalt hea ja miski ei torgi, kui täiesti lõdvestunud seisundis olla. Vaatlen....

Kaamos tegi komplimendi...Suure! Tänan veelkord! Sellised paid on väga mõnusad, kuigi päris tõele ei vasta, sest ega need postitused nii viimistletud ka pole. Kuid täius polegi eesmärk, pigem endast väljakirjutamine ja küberisse oma elu elama laskmine, et kui kellelgi on äratundmisrõõmu ja/või tekitab mõtteid, siis on juba hea.

Nüüd jäi mu pähe see kogemusnõustamise teema ketrama...vähe teises võtmes, kuid siiski. Omamoodi kogemusnõustajad on ju kõik me lähiringi kuulujaid: elukaaslased, abikaasad, lapsed, sõbrad, tuttavad, kolleegid jne, st inimesed, kellega me oma argipäeva jagame. Blogisid saab ka edukalt selle alla liigitada.

Mille üle ma olen aegade jooksul mõelnud ja ka kirjutanud, on see, et mis ajendab inimesi olukordadele hinnanguid andma ja silte jagama, mitte ära kuulama, kaasa mõtlema, peegeldama vms. Paljudes kogetud olukordades kipuvad Kuulajad kohe õpetama ja suuniseid jagama, kuidas on Õige. No jah, ühtpidi on ju ka see vajalik, kuid Aeg ja Koht on vale.

Ehk siis tekib olukord, kus nn kogemusnõustajast saab klient, keda vaja nõustada. Rollid vahetuvad ja tulemuseks see Inimene lahkub veel segasema sisetundega ning vahel ka katkisemana. Sellises etapis on inimene nagu käsn, ta ei kuula sõnu, kuid salvestab iga emotsiooni, mida tema jaoks lähedased väljendavad. Arvan, et oleme kõik seda suuremal või vähemal määral kogenud.

Kui ollakse vaimses kollapsis, siis on täiesti ükskõik, mida see inimene, kes sind kuulab, oma elus kogenud on või mitte, küll aga tajub tema jaoks oluliste inimeste emotsioone. Siis on hingaminegi nii ületamatult raske töö, et nõuab kogu tahtejõudu, et mitte vahele jätta. Ka on katkiläinud inimestega suhtlemine tõeline noateral kõndimine. Hoolimata ükskõiksusest välise keskkonna suhtes, on nende tajud ärakuulajate suhtes väga tundlikud. Piisab valest pilgust, hääletoonist, liigutusest, sõnast jne, kui viimanegi millimeeter välismaailmauksest pauguga sulgub.

Ilmselgelt ei pretendeeri ma absoluutsele Tõele, kuid need järeldused olen teinud isiklikest kogemustest, olles olnud nii Kuulaja, kui ka katkiläinud inimene. Kas ma olen kogemusnõistaja? Oh ei,  diplomit pole, kuid läbitud ameerika mäed ja töökogemused on andnud piisava hulga faktimaterjali, mille põhjal nende järeldusteni jõudnud olen. Vanaemal polnud ka kogemusnõustaja diplomit, kuid inimesi käis lähedalt ja kaugelt, keda ta ära kuulas ning endasse vaatama juhendas. Mina kasvasin selle sees.