Mõõtmisest ja mõõdetavusest

palju vaja on?

Mõtted müravad omatahtsi ja leidsin end arutlemast selle üle, kui suur ja mis põhjusel on vaja arusaadavaid ühikuid ja ennast nn mingile skaalale asetamist või mustrisse paigutamist. Jätaks ära kogu teooria ja arutleks puhtalt subjektiivsest sisetundest lähtuvalt. Ajendiks said viimase aja terviseedendajate postituste paljusus ja nn viimaseks tilgaks osutus VNN postituses olev kommentaar inimestest, kes naudisklevad nn omas mahlas ulpimist. Siis hakkas peas kummitama.

Päris algus ilmselt pärineb ajaveebide pidamise eesmärgi üle arutlemisest, mis on mind saatnud peagi terve aasta, st oma ajaveebi loomisest saati. Kindlasti on tänases maailmas üheks populaarsemaks teemaks oma tervise eest hoolitsemine. Esimese maailma probleemid. Vorm, ehk visuaal on mantra, mida korrutatakse igas meediakanalis. Kuid mõõdetavusest ja mõõtmisest. Suurem/väiksem, pikem/lühem, peenem/paksem, kõrgemale/kaugemale, rohkem/vähem – see on arusaadav ja ka visuaalselt kujuteldav ning kaheldamatult arusaadavam.

Sama populaarsed on nn selgeltnägijad, eneseabiraamatud või internetiallikad,  sh ka blogid.  Ei ole mõõdetavad objektiivselt, küll aga hinnanguliselt, ehk siis subjektiivselt (nt karma, õnnelikkus, harmooni/ebakõla, imeline  teisenemine positiivsuse/paljususe/hea suunas jms).

Esimene on ühiskonna poolt heaks ja vajalikuks tunnistatud, teist seevastu peetakse nn halvaks tooniks või siis tehakse märkusi, et tundmatu päritoluga aines ning puhas rahvalt väljapetmise turunish ning eesmärgiks nn ullikesed, kes reaalset maailma ei adu või ei oska ise toime tulla. Sellest hoolimata on ülipopulaarne.

Ma ei näe selle kahe turunishi vahel erinevust. Mõlemad on tööstusharud, mille eest käivad inimesed pimesi suurtes kogustes ebamõistlikult suuri summasid välja. Erinevus seisneb ainult selles, et sihtgrupp on erinev (ja seda ka mitte alati).

Sisu mõlemal suunal on sama – pakkuda inimesele sisemist rahuldust ja teadmist, et ta on õigel teel ning teeb õiget ja vajalikku asja. Tööstusharud on laiahaardelised ja hõlmavad palju (vahendid, tarvikud, lisandid, sisustus, ehk siis kõik, mida on võimalik seostada) ning mis peamine, nad ei ole heategevuslikud, vaid kasumit tootvad.

Kõik, mis on äri, kõik on ülesehitatud mitte sihtgrupi paremale toimetulemisele või toetamisele, vaid kasumiteenimisele. Ja siin pole vahet, milline on sihtgrupp. Mõelge nende erinevate toodete oma- ja jaehindadele ning edasi ei ole keeruline. Lisaks reklaamitööstus, mis kõik selle tarbijale pähe istutab ning nn Õigeks elamiseks vältimatuks tunnistab (läbi kliinilist uuringute kindlasti ja Valgete Kitlite esitluses).

Kui nüüd turult ära keerata ja vaadelda seda valguses, et kummad nn on siis Õigemad/Paremad/Asisemad, kas need blogid, mis kirjutavad saavutustest (tegin X aja jooksul Y tegusid ja nüüd olen endisega võrreldes Z kaugusel/mõõdus/olemises või jama, et miski ei lähe nii nagu planeeritud on: sõin rohkem, saavutasin vähem vms) või need, kes kirjeldavad kogetud ühes või teises võtmes (aseta asjad siia/sinna; ehita nii/naa; kanna kaasas/küljes seda/teist nii-/naamoodi; olin/nägin/tajusin; tegin seda/teist/kolmandat ja täna on elamine parem/mõnusam/toredam või siis tunnen end nii või naa ja maailm on paha ning ma ei leia kohta vms).

Ühine nimetaja neil ju sama. Kirjutajad avaldavad oma sisedialoogi. Lihtsalt ühed on mõõdetavad ja teised mitte ning sihtgrupid sellest tulenevalt erinevad. Pole olemas Õiget/Vale või Paremat/Halvemat. On erinevad vajadused ja erinevad teed. Eesmärk on üks – tahan midagi saavutada ja teen selleks midagi, mille ise olen valinud ja eesmärgiks seadnud. Hinnangud ja sildid on alati subjektiivsed, vahel on subjektiivne ka mõõdetav, sest etalon ei  pruugi olla objektiivne.

Ja veel, oluline on nn edukuse juures kriitilise massi saavutamine, kes nn ideed edasi kannavad ja ühel hetkel saabki algsest ivast Ühiskondlik Hea Tava või Norm, mille baasilt öelda, kas on Õige/Vale, Sobiv/Sobimatu. Pöördepunkt on inimeste hulk, kes kas kiidavad heaks või heidavad kõrvale.

Loo moraal minu jaoks on  selles, et inimesed on erinevad ja neil on eneseväljendamiseks vaja erinevaid teid ja väljundeid.  Pigem on probleemikoht teadvustamisel, st mis on see, mis annaks indiviidile sisemise rahu(lduse) olemisest ja ei tekitaks maohaavu ning halba enesetunnet. SIhtgrupp on alati olemas ja kõrvalseisjad samuti.

Mõttearendused järgnevad mõni teine homme ja teisest vaatenurgast....