Kolmapäev, 26. aprill 2017

Palju toredaid mõtteid

Sattus olema võimalus eile ja täna väheke laiselda ning lugesin palju huvitavaid blogipostitusi. Mõte hakkas kohe kitsehüppeid tegema ja tulemus on allpool loetav. Panin kirja järjest pähetulnud laused ja sidusast ning argumenteeritud tektstist on asi kaugel, kuid meeleolu tekitamiseks või mõtteaineks piisavalt. 
Mina ja Maailm!

Marca, Ritsik , Tilda ja  Manjana arutlesid inimese erinavetest käitmumistest, mõjudest ja reaktsioonidest. Palju mõtteainest, et miks me teeme midagi just nii nagu teeme ja siis millised on need tulemused, mis neile järgnevad. Põnev ju. Praktika pidi olema tõe kriteerium.

Olete kunagi teadlikult testinud, kuidas Teie erinevad käitumised või väljendamised Teieni tagasi jõuavad? Mina olen. Aastaid. Alguses oli emotsionaalne  ja huvitav, mingil ajal moodustusid sellest sobivad käitumismustrid mingite tulemuste saavutamiseks (hetkel pole oluline, kas tegemist oli sisemiste või välimiste tulemuste saavutamisega). Seda nimetatakse ka manipulatsiooniks. See, et piir on õhuke hea ja paha vahel, on selge, kuid see on mõne teise arutluse teema. Pealegi nn positiivset demagoogia omandamiseks on lausa koolitused olemas.

Me anname maailmale endast selle pildi, mida sobivaks peame. Eesmärk on saavutada enda jaoks sobiv tulemus. Kas me seda teeme teadlikult või alateadlikult, vahet pole. Inimene annab ise signaali ja lähtudes sellest tuleb ka tulemus. Põhjus-tagajärg seos, ehk parafraseerides tuttavat: igale aktsioonile järgneb reaktsioon.

Nii, et milliseid signaale me maailma saadame, sõltub sellest, mida vaja on. Siinkohal muutub oluliseks küsimus, kas see on meie teadlik või teadvustamata tegevus. Teadlikul käitumisel on kergem nn tagasiside, ehk reaktsiooniga tegeleda. Toimib loogika: mhhhh, mulle ei meeldi see tulemus, muudame omapoolset käitumist ja vaatame uuesti.

See on fragment. Selleks, et kogu seltskond toimiks, on vaja selgitustööd, ehk siis tervik peaks olema teadlik toimivatest reeglitest stiilis, et kui sina teed seda, siis mulle tundub nii ja tulemuseks on titaanide sõda, kus sõnu ei pruugi valida.

Teoorias ilus, praktilises elus üldjuhul mitte väga toimiv, eriti kui elatud aastaid on vähem. Enesedistsipliin on kõige alus ja see on kõige vaevalisem tegevus läbi elu. Ja ärge tulge rääkima, et ennast pole vaja distsiplineerida, et tulebki elada nii nagu parasjagu tuju ja tahtmine on.  

Samas pole ma kunagi aru saanud, miks peaks sootsium kohanduma ühe türanni järele pelgalt sellepärast, et tal on kõvem hääl, parem sõnakasutusoskus või suurem kannatus jonnimisel. Ühisel eksisteerimisel on teatud reeglid ja üks neist on see, et tuleb leida kompromiss, mis arvestab võimalikult kõikide osapoolte vajadusi ja soove. Kui inimene leiab, et tal on õigus dikteerida hulgale enda jaoks sobivaid toimismudeleid, siis minusugune lihtsalt astub ära peale seda, kui ta on selgitanud, milles nn error seisneb. Meelelahutuse eest peab maksma ja selleks on teater, muusika, kino või internet. Selleks ei saa olla perekond, sõbrad, tuttavad, kolleegid.

Kõige tüütum ja enerigamahukam selle tulemuse saavutamise juures ongi see nn läbirääkimiseprotsess. Kuid see on vajalik enda jaoks. St kui on selgitatud, mis juhtub siis, kui tehakse või öeldakse nii või naa ning kui kokkulepped on tehtud ja praktikas toimub miskit muud, siis lähebki käiku see, mis eelnevalt kokkulepitud sai. Otsene seos teo ja tagajärje vahel. 

Olen loomult üks laisemaid siinpoolpeipsit ja pean eelnevat selgitamist tõeliseks ressursside kokkuhoidmiseks ning pärastist pikka, emotsionaalset ja energeetiliselt mahukat põhjendamist, et mina tegin sellepärast nii, et sina naa ei teinud, täielikuks ajaraiskamiseks. Teod on tehtud. Pärast lahingut rusikatega ei vehita, saab vaid mõelda mis oli järgnenud tegrvuse ajendiks ja promootoriks.

Kui on ikkagi teada, et aine hapnikuga kokku puutudes plahvatab, siis tuleb see aine hapnikust eemal hoida, mitte pärast arutleda selle üle, kes purgi kaane lahti keeras või kinni unustas keeramata ning kas ta oli nähtavas kohas või mitte. Ühesõnaga paar sammu ettemõtlemist tasub ajavõtmist.

2 kommentaari:

  1. Lugesin just A. Turovski "Loomadest, armastusega". Ta räägib seal ühes kohas, et Tšernobõli katastroofi piirkonnas on tänaseks loomade poolest, nii liigi kui arvukuselt, väga rikkalik piirkond ja et loomad tunnevad end seal hästi. Ütleb, et kuigi ta selgelt ei poolda tuumakatastroofi-laadseid menetlusi, peab ütlema, et loomadele mõjust see kokkuvõttes hästi - tekkinud on midagi kaitseala sarnast.

    Ma ka tuumakatastroofe ei poolda, kuid usun, et mõnikord on mõni väiksem plahvatus siiski asjakohane ja isegi vajalik. Lööb õhu puhtaks, hapnikurohkes keskonnas töötab aju paremini :)

    Aga päriselus, no ikka, kompromissid eelkõige, jah.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Täiesti õige, et vahel on vaja nn õhu puhastamise mõttes plahvatust. Vahel tuleb seda ka provotseerida, kui keskkond väga hapnikuvaseseks ning raskeks muutub ja hoolimata kogu meelitamisest mõtteid sisemusest kätte ei saa. Kuid see on pigem erand, kui reegel ja siis toimub plahvatuse esilekutsumine teadlikult. Aeg-ajalt on ka kontrollimatud plahvatused vajalikud.

      Annaks vaid Emake Loodus kannatust ja arusaamist õigeid sõnu õigel ajal välja hääldada!

      Kustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...