Olen pärit ürgajast, ehk kalapäeva laupäev

Mõelda vaid, pool aprilli on ka ajaloohõlma kohe vajumas. Käisin täna metsas. Mõnulesin kevades. Seisin seljaga vastu puud ja tegin kividele pai. Sain olemise kergeks ja helgeks. Loodusel on võime meid parendada või siis nn õigetpidi hingama panna. Liikumine ja hingamine on need peamised funktsioonid, millele me üldiselt tähelepanu ei pööra. Ma ei mõtle siin liikumist sportimise tähenduses, vaid seda, kuidas kõnnime.

Hingamise tähendusele pööras mu tähelepanu vanaema. Hinga nüüd rahulikult naba kaudu sisse ja välja, kui ma ta juurde läksin ning õhinal või ärritunult midagi rääkima hakkasin. Hilisemad hingamistarkused tulid treeneritelt, kui sportima või hiljem joogaga tegelema hakkasin. Kummaline on, et me sünnime ja hingame õigesti. Nii nagu on inimese organismile kõige kasulikum, kuid kasvades unustame palju oma kollektiivsest teadvuses ladestunud teadmistest, mis sündides kaasa tulevad.

Selle kollektiivse mälu kogemusega meenus mulle lapsepõlvest, kuidas vanaema mind vokki kasutama õpetas. Peale puhisemist ja totaalselt vokiga riiduminekut ning tõdemist, et mittekunagi ja mitteiialgi ma seda selgeks ei saa ja üldse polegi vaja, käskis vanaema mul kaevust vett tuua ja siis tagasi tulla. Tagasitulles ütles, et nüüd teeme koos ja tehku ma ta järele ning hakkas laulma, kui voki vurisema lükkas.

Vanaema käsk oli püha ja nii ma siis veidi vaatlesin ja tegin järele. Alguses ei toimunud suurt muutust, aga vanaema ütles, et keskendu laulmisele ja vaata mu käsi ja tee  järele ning mingist hetkest tuli välja. Lihtsalt. Mäletan seda, kuidas ei suutnud jalg alguses ühtlaselt tallata ja vill ei keerdunud ja pool kukkus käest jne. Täna ma enam ilmselt sellega hakkama ei saaks.

Ma ei tea, kas sellest ajast või siis muust rutiinsest maatööst armastan ma regilaule ümiseda või laulda, kui miskit tüütut on vaja pikka aega teha. Muusika kuidagi aitab hingata ja kehal õige rütmi leida ning tegevus läheb nn iseenesest. Sellest meenutamisest tuli tunne, et olen täiesti ürgaegne. Vahva. Oma lastele ma kõike neid vanavanematelt saadud teadmisi edasi ei saagi anda. See on kurb, kuid ERMis, ma loodan, on piisavalt materjali, kui keegi neist peaks asja vastu huvi tundma.

Väike lugemiselamus ka. Huvi ajaloolisse ilukirjanduse vastu pani mind Ellust laenutama Nikolai Baturini Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse. Polegi väga tükk aega lugenud midagi sellist. Kõik oli teistmoodi: tekst, ülesehitus, idee. Sisu koosnes justkui kaleidoskoobis olevatest värvilisetest klaasikildudest. Killud olid pisikesed ja täiesti kaootiliselt kokku pandud. Killukesed ühe vangi, kellest sai suurkhaani jalusehoidja, vahendusel. Kohati häiris poolarhailine tekst, mis ei olnud loomulik. Omamoodi raamat. Põnevust ei tekkinud, peidetud sõnumid ei olnud või ei saanud aru. Kui lõpuni jõudsin, siis tekkis hoopis mõte üle lugeda mongolite vallutustest pajatav triloogia sarjast Seiklusjutte maalt ja merelt.

Peaksin kirjutama hoopis ühte kokkuvõtet ja nagistan mõnusalt hoopis postituse kallal. Laiskloom Sidi tunne on. Lesiks, kuulaks muusikat, vaatleks mõtteid ja laseks ajal voolata. Omas mullis olemine on nagu oaasis olemine keset kõrbe. Kõik karm ja kohustav ja tundmatu on käegakatsutavas kauguses, kuid selgelt eemal. Mõnus.