Tahan tõde teada...

Kui laupäevad on tööpäevad, siis kogu reedeõhtune mõnu jääb ära. Ja esmaspäevane puhkepäev ei kompenseeri ka, sest muu maailma jaoks on nädala-algus ja see arginädala rütm sõidab vägisi sisse. Teisalt võttes, et mis vahet sellel on, mis nädalapäev juhtub olema. Kuigi pühapäeva tahaks ikka pühapäevana võtta. Tuleb endiselt nentida, et inimene on harjumuse ori.

Ennem, kui tööle ära lähen, siis ongi paras üks jupike mõtetest kirja panna ja küberruumi oma elu elama lasta. Olen väga sügavalt häiritud selle nädala uudisest, kus inimene pedofiilias süüdi tunnistati. See on koht, kus ma sooviks absoluutset tõde teada.  Kahjuks ei ole mul sajaprotsendilist usaldust ei otsuse teinud süsteemi suhtes ega ka selle inimese poolt öeldud sõnade suhtes. Niisiis mind häiribki kõige rohkem teadmatus. Püüan kogu info panna kuhugile mõtlemise tagumistele riiulitele, sest tean, et aeg annab vastused.

Pedofiilia on olemuselt nii räige, et igasugune selleteemaline seotus mõne vähegi tuttavama isikuga tekib sügavat sisemist iiveldust. See on koht, kus ma ei soovi mõista teo motiive või põhjendusi, see lihtsalt pole inimlik. Ja leida uudistest kedagi, keda sa tead ja tunned...brrr. Kui see kõik päriselt ka tõele vastab, siis võib öelda, et me keegi ei tea, mis toimub suletud uste taga. Mu  peas ei teki võrdusmärki selle inimese nime ja väidetavalt tehtud tegude suhtes. Üks välistab teise.

Milleks enda lasta häirida, mõtlete? Suures plaanis ei olegi vaja. Ja paljude jaoks ongi see õlgu kehitama panev. Tegi inimene midagi koletut ja võeti vastutusele ning elu läheb edasi. Tõesti, elu läheb nii või teisiti edasi, kuid selles on inimeste tehtud teod, kes meid vähemal või suuremal määral mõjutavad. Kas siis olles tuttavad, sõbrad, lähedased, kolleegid.

Igatahes on mul totaalne vaimne pohmakas. Silme ees on samal hommikul peetud vestlus selle sama inimesega, kes paar tundi hiljem kohtus süüdi tunnistati tegude eest, mis on minu jaoks ühed võikamad ja jälestusväärsemad. Tahan tõde teada.