Laupäev, 1. aprill 2017

Tahan tõde teada...

Kui laupäevad on tööpäevad, siis kogu reedeõhtune mõnu jääb ära. Ja esmaspäevane puhkepäev ei kompenseeri ka, sest muu maailma jaoks on nädala-algus ja see arginädala rütm sõidab vägisi sisse. Teisalt võttes, et mis vahet sellel on, mis nädalapäev juhtub olema. Kuigi pühapäeva tahaks ikka pühapäevana võtta. Tuleb endiselt nentida, et inimene on harjumuse ori.

Ennem, kui tööle ära lähen, siis ongi paras üks jupike mõtetest kirja panna ja küberruumi oma elu elama lasta. Olen väga sügavalt häiritud selle nädala uudisest, kus inimene pedofiilias süüdi tunnistati. See on koht, kus ma sooviks absoluutset tõde teada.  Kahjuks ei ole mul sajaprotsendilist usaldust ei otsuse teinud süsteemi suhtes ega ka selle inimese poolt öeldud sõnade suhtes. Niisiis mind häiribki kõige rohkem teadmatus. Püüan kogu info panna kuhugile mõtlemise tagumistele riiulitele, sest tean, et aeg annab vastused.

Pedofiilia on olemuselt nii räige, et igasugune selleteemaline seotus mõne vähegi tuttavama isikuga tekib sügavat sisemist iiveldust. See on koht, kus ma ei soovi mõista teo motiive või põhjendusi, see lihtsalt pole inimlik. Ja leida uudistest kedagi, keda sa tead ja tunned...brrr. Kui see kõik päriselt ka tõele vastab, siis võib öelda, et me keegi ei tea, mis toimub suletud uste taga. Mu  peas ei teki võrdusmärki selle inimese nime ja väidetavalt tehtud tegude suhtes. Üks välistab teise.

Milleks enda lasta häirida, mõtlete? Suures plaanis ei olegi vaja. Ja paljude jaoks ongi see õlgu kehitama panev. Tegi inimene midagi koletut ja võeti vastutusele ning elu läheb edasi. Tõesti, elu läheb nii või teisiti edasi, kuid selles on inimeste tehtud teod, kes meid vähemal või suuremal määral mõjutavad. Kas siis olles tuttavad, sõbrad, lähedased, kolleegid.


Igatahes on mul totaalne vaimne pohmakas. Silme ees on samal hommikul peetud vestlus selle sama inimesega, kes paar tundi hiljem kohtus süüdi tunnistati tegude eest, mis on minu jaoks ühed võikamad ja jälestusväärsemad. Tahan tõde teada. 

2 kommentaari:

  1. Mind on ka see teema huvitanud - alati on ju inimesi, kelle lähedased osutuvad kellekski koledaks. Mida siis teha? Osa ütleb tutvusest lahti, osa eirab ja teeb näo, et ei tea või pole olnud. Palju on neid, kes ütlevad otse, et tahaks tõde teada? Ma arvan, et vähemus. Samas, on see "tõde" üldse olemas, kas see pahategija suudab ratsionaalselt oma tegusid põhjendada? Ma kardan, et pigem mitte, oleks ta suutnud, poleks ta neid teinud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Just, Marca. Tõel on palju tahke ja tegudel motiive. Kuid mu enda sisemise tasakaalu huvides on vaja kas faktidele kinnitust või ümberlükkamist. Mitte, et see maailma kohe nn Õigeks seaks. Tõde on oluline sellistes olukordades. Vähemalt minu jaoks.

      Ilmselt on Aeg see, mis lahenduse annab. Kas see muudab käitumist selle isiku suhtes? Seda ma täna ei tea ja eks Aeg näitab. Ma pigem ei teoretiseeriks olude üle, mida ma ei tea.

      Olen aru saanud, et Elul on palju värve. Oleks vaid must ja valge, siis oleks kõik oluliselt lihtsam.

      Meenus aeg, kui mu Suur Laps oli ca 15 saanud ja kuidas üle 20-aastased keerlesid ta ümber. Huviga käisin mõne käest uurimas, et mis see on, mis neid ligi tõmbab? Mingit ratsionaalset vastust ei saanud. Nii et väga mitmetahuline see olukord tõesti.

      Hukka mõista ja silte külge riputada on alati lihtsam tee. Ma eelistan tõde. Teeb maailma õhurikkamaks.

      Kustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...