Pühapäev, 29. jaanuar 2017

Mõtteid mõttepuult... (vol palju)

Nii juhtub, kui sukelduda Elu kiirteel olevasse temposse. Kõik päevad mööduvad stiilis: ärkad, lükkad päeva käima ja siis järgmisena avastad, et on jälle pime ning – uups – õhtu on käes. Mõtled, kuidas see Aeg nii sujuvalt kaob...

Loengute pidamisega irdud maailmast kuidagi eriti kaugele. Oled vaid Sina ja auditoorium. Kui tundide vahe on vaid veerand tundi, siis neli loengupaari viibki päeva õhtusse nii kiiresti, et ei näe midagi muud enda ümber. Õhtul koju kulgedes on tunne nagu oleks kosmoselaevast maha astunud. Ja nii viis päeva nädalast. Teise nädala lõpuks tunne, et polegi siit maailmas pärit. Kõik tundub kauge ja äraolev.

Haiglapäevad kord nädalas on nagu puhkus. Ainus puhkepäev kulub loengute ettevalmistamisele ja nõiaring on sulgunud. Klientidega suhtlemine taandub meilivahetamistele ja telefon kurdab mahajäetuse üle. 

Head  lugejad tunnevad huvi, millest on tekkinud vaikus blogis. Kõik on hästi. Teenin tagasi neid miinuseid, mida eelmise aasta kaheksa kuu jooksul tekitasin. Tegelikult on tore tunda end töisena ja liikumisvõimelisena.

Kolm asja, mis mulle kohati meenutavad, et ma ei ole  päris harjumuspärane mina ise:  sundasendeid mitte üle veerandtunni taluv selg, ennem kodust väljumist tuleb mingi peakate pähe ajada ja kanüülide sinikad. Muidugi ka iganädalased haiglapäevad.

Kummaline on see, et hoolimata üle poole aasta kestnud keemiaravist on juuksed kasvama hakanud ja kui nii edasi jätkub, siis ma saan endale trendika lühikese poisipea suve alguseks.

Käisin paar päeva tagasi oma järjekordsel haiglapäeval. Tervishoiutudengid viisid keemia päevaravis läbi lõputöö küsitlust, kuidas ruumides kõlav muusika või vaikus mõjutab patsientide emotsionaalset seisundit, kui nad oma päeva seal veedavad. Koukisin kohe oma kõrvaklapid kõrvast ja panin kaasasolnud kodukontori kinni ning jäin kaaspatsientide vastuseid kuulama. Uudishimu ajas kassigi hauda, mis siis inimesest rääkida.

Mul õnnestus kõrvu teritada tunni jooksul viie küsitletava puhul. Tudengid said oma info kätte. Minul hakkasid mõtted jooksma. Mitte küll selle algse idee osas, kas mind ruumides olev muusika või vaikus emotsionaalselt mõjutab, vaid hoopis patsientide emotsionaalne seisund, läbi mille nad maailma tajusid.

See oli kurb. Kolm küsitletavatest reageerisid läbi negatsiooni ja samastasid end selle haigusega. St vastustest kõlasid sõnad, et mul ei saagi midagi hästi olla, sest ma olen haige. Tajusin ka nn konkureerimist, et just mina olen kõige haigem. Vot see pani mind jahmuma.

Kui oma kõrvalistuvalt patsiendilt uurisin, et millest selline pessimism, siis sain vastuseks, et vot, mina ei saa veel olukorra tõsidusest aru, sest minu haigus pole veel piisavalt suuri mõötmeid võtnud. Olin veidi aega sõnatu. Mis mõttes nagu? Kuidas on võimalik ka sellises olemises mingeid pingeridasid koostama hakata ja läbi selle end väljendama? Positsioneerida end läbi haiguse edetabeli?  Kahju ja kurb hakkas.

Olen ka varem pidanud tõdema, et selliste raskete haiguste põdemisel peaks olema patsientidel mingi tugisüsteem, st hingehoidjastiilis inimesed, kes õpetaksid, kuidas inimväärikalt selle olukorraga toime tulla ja oma elu edasi elada, mitte ootama jääda, millal teise ilma ärakutse tuleb.

Fokusseerimise küsimus. Paljude jaoks oleks see suureks abiks, kui keegi valgustaks neid, et elukvaliteedi langus ei võta ära kõiki võimalusi ning see diagnoos ei takista neil uutes piirides elust rõõmu tundmast.




8 kommentaari:

  1. Meil töö juures võistlevad inimesed päevad läbi, et kelle elu on kõige halvem. Palk on väike, ülemused lollid, riik ei maksa toetusi. Seitsmetunnine tööpäev kontoris on võrdne koonduslaagriga. Miks ma pean tegema seda tööd mille eest mulle makstakse? Ebaõiglus! Karjuv ebaõiglus!! Miks firma ei kanna mulle raha üle selle eest, et ma kodus diivanil vedelen? Õudne, mida kõike ma pean taluma!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Just sellise aruteluga tegelesin ühel päeval loengus. Tegin pakkumise valida tudengitel teema, et oleks metoodika ja oskuste omandamiseks mõnus ning kasulik olemine. Tulemuseks oli vaikus. Uurisin, et milles küsimus? Midagi ei huvita, oli vastus. Mina, et siis tuled kooli teadmisi omandama ja EI huvita? Meil on serti vaja, oli vastus. Uurisin, et mille eest nad selle serdi peaksid saama, kui tööd ei tee? Vastuseks sain, et piisab miinimumi ärategemisest ja puudub vajadus süveneda.

      Küsisin, kas nii ütlete ka tulevikus tööandjale? Ja mida teil on tööandjale pakkuda, et palka suurendataks? teete miinimumi ja saate miinimumi. Looduses on tasakaal. Kuhugile on kadunud mõtlemisvõime, et peale tööl käimise tuleks ka tööd teha. Ja et ennem nõudmist võiks mõelda, mis selle eest panustatud on. Tasuta lõunaid pole olemas.

      Kustuta
    2. Imelik. Kus ja keda sa õpetad?

      Kustuta
    3. Ei ole imelik. See oli õks näide. Ja siin ei omagi tähendust kooli a aine nimi. Olen viimase kümne aasta jooksul pidanud loenguid erinevates Eesti koolides, sh ka ülikoolides. Mõned aastad tagasi oli olukord, kus jõudsin eelnevalt kursusega kokkulepitud ajal auditooriumisse ning seal ei olnud kohal ühtegi üliõpilast. Järgmisel korral kohtudes uurisin, et milles probleem oli, et mind ei teavitatud? Vastuseks sain päevastelt üliõpilastelt teada, et neil on vaja elu elada ning õppimine sinna esikolmikusse ei mahu.

      See näitab suhtumist. See õnneks ei ole valdav, kuid selle eest väga tähenduslk ja meeldejääv.

      Kustuta
  2. Oleks huvitav teada teie arvamust muudest rasketest haigustest, näiteks skisofreeniast.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Raske haigus on raske igal juhul ja eks igal tõvel ole oma isepära. Oluline pole diagnoos kui selline. Pigem on oluline õppida tundma ja elama neis piirides, mis selle haigusega võimalik on. Sõnum on suunatud pigem sellele, et haigus ei võta kõike ära ja diagnoosi saamine ei tähenda seda, et kõik sai otsa.

      Kustuta
  3. Eks pettumust kogevad praegusel ajal paljud. Inimesed on tänapäeval vägagi teadlikud, et neil on ÕIGUS mitte üksnes heaolule vaid väga heale heaolule. Nad vaatavad Lääneriike või oma naabrit ja teavad, et nemad pole mitte millegi poolest kehvemad.

    Inimesed rabelevad siis meeletult tööd teha või sahkerdada või investeerida kuid avastavad keskikka jõudes, et nad pole saanud seda, mida endale ette kujutasid. Neil on tunne, et neid on petetud. Ei, mis tunne! Nad TEAVAD, et neid on petetud. Sest neil on ju ÕIGUS suurtele hüvedele.

    Üks kirjanik kirjutas mõni aeg tagasi kolumni, mille ridade vahelt oli tajuda tema kibestumist. Et miks nii paljud lollid tänapäeval raamatuid kirjutavad. Ja neid avaldatakse kah veel. Miks need idioodid solgivad turgu. Tegelikult peaks ainult temal olema õigus raamatuid kirjutada. Lihtinimeste asi peaks olema raamatuid osta ja lugeda.

    Sama toimub kõikjal. Ka arsti ukse taga. Inimene läheb oma kõige olulisema haigusega EMOsse ning avastab, et seal on juba kümneid patsiente ootamas. Kõik nad on konkurendid. Kes pääseb teistest varem jutule? Kelle haigus on kõige olulisem? Kibestuma paneb, et isegi tõsise trauma puhul ei väärtusta keegi sind kui inimest. Kõik rabelevad, püüavad sinust üle olla, ette pääseda.

    Kui sul on aga tõsine haigus siis on sind kahekordselt petetud. Sa pole saavutanud sama suurt heaolu kui kunagine klassikaaslane ning nüüd jäid veel raskesti haigeks. Miks just mina? Miks mitte minu naaber? See on ebaõiglane! Jälle on mind petetud!

    Ja kõik rabelevad, püüavad ette pääseda...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mad Max, vot just. Ja see mulle kohale ei jõuagi. Miks peaks keegi selle nn võidurelvastamiseralliga (vahet pole siis, millisel rindel) kaasa minema. Võimed, panused, oskused jms on kõik erinev. Miks ei aduta neid endas olevat pagasit, vaid ikka läbi maailma vaja end peegeldada. Jajajh, see pidi ka inimesele omane olema, kuid kuskil on ju ka terve mõistus.

      Ja teine osa sellest on just see nn hinna küsimus. Nähakse tulemust, kuid ei teadvustata seda tulemuse saavutamise hinda. Kui kunagi mööda Euroopat ringi rühkisin, siis kuulsin sageli seda, et nooo vaata, kui mugava elu peal oled. Suurem osa ütlejatest ei adunud seda, mis selle töö taga oli. Kui otsisime töötajaid, kes osa koormusest üle võtaks, siis peale paari kuud selles tempos elamist võttis neil ära illusioonid, et tööalased komandeeringud on puhkusereisid ning ennem järgmisesse lähetusse minemist hakkasin kuulma seda, kuidas see või too takistab minekut, et pääseda järjekordsest kohvirte otsas elamisest.

      Mulle tundub viimase kümne aasta valguses, et inimestes kasvab jõudsalt teadmine Õigustest, kuid ähmastub mälestus Kohustustest. Või siis teadmine Saamisest, kuid unustatakse Panustamise pool. Ilmselt on see loomulik arengufaas, mis selliste oludega kaasas käib, kuid võiks ju vähema vaevaga seda nn paremat tulevikku saavutada.

      Kustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...