Blogimise olemusest, ootustest ja kaasaarvamisest

jagamise rõõm...

Ma eeldasin, et kui on paar loenguvaba päeva, siis saan selle omas hingamises ära olla, aga eeldused olid täiesti valed. Kui kolm nädalat kommunikatsiooniaugus elada, siis nii juhtubki. Selle eest on olemas nüüd teadmine, et tervik on kenasti hallatud. Viimane nädal tiksus mul kuklas pidevalt ohutunne, et olen miskit maha maganud ja kuskil on nn crash’i oht. Nüüd kõik tegevusotsad üle kontrollitud ning seis täiesti rõõmu põhjustav.

Planeerimine on alati tüütu tegevus ja tundub mingil ajahetkel ka ebavajalik, kuid praktika on näidanud, et ellujäämiseks enda jaoks sobival tasemel täiesti hädavajalik. Meenub sageli ühe õppejõu poolt öeldu, et töö-ülesande püstitamisest sõltub töö-ülesande täitmise kvaliteet ja ressursside optimeerimisvõimekus. Olen seda korduvalt oma tegemistes pidanud tõdema ja õpetanud ka oma lastele. Laiskade inimeste tugevus peitub planeerimisvõimekuses.

Mul on siiras heameel tõdeda, et Lugejad on olnud kannatlikud minu vaikuse perioodil ja ei ole kaotanud lootust leida blogist uusi postitusi. Mõtlesin just ühel päeval, kui lugesin saabunud blogimeile, et ajaveebi puhul tekib Lugejatel õiguspärane ootus järgmiste lugemiste osas. St kui neid on mingi ajaperioodi jooksul teatud intervalliga loodud, siis oleks justkui petmine, kui mingil põhjusel uusi mõtteavaldusi ei järgne. Jabur mõte, sest tegemist on ju vabal tahtel avaldatavate kirjutistega. Kuskil pole mingeid lubadusi või kokkuleppeid, et X perioodi jooksul avaldatakse Y arv kirjutisi.

Minu jaoks on see ajaveeb eelkõige teraapilise eneseväljendamise koht. Tore on see, et on väljakujunenud selle poole aasta jooksul kindel lugejaskond, kes ka kaasamõtlevad ja oma arvamusi avaldavad. Olen saanud enda jaoks üllatavalt palju meile. Arutelu on alati parem. Ütleb ka vanarahvas, et mitu pead on mitu pead.

Minu postitused kujunevad mõttefragmentidest ja lõpuni mõtlemata mõtetest. Kogum on nagu puzzle. Lugesin alles hiljuti oma vanemaid postitusi ja nii mitugi mõtet põimusid, haakusid nagu ämblikuvõrk ja jõudsin nendega lõpuni....selleks korraks. On ju nii, et aeg edasi ja uute kogemuste/teadmiste valguses vaadatakse aeg-ajalt seljataha ning hinnatakse enda jaoks asju ringi või ümber. See on see eilse ja homse sidumine tänasesse päeva.

Mõtete vahetamine annab kogukonnamälule ja inimesele endale palju rohkem juurde. Kirjapandud ja vahetatud ning selle tulemusel tekkivad uued mõtted/ideed on palju väärtuslikumad, kui peas kuhjuvad kaootilised katked, mis tervikuks ei muutu.

Jätkame samas vaimus ja maailm muutub helgemaks. Vähemalt minu jaoks on see nii. Loodan, et ka Lugejatele annavad minu kirjutised uusi impulsse näha mingeid olusid uues või teises valguses või tekivad uued mõtted või visioonid.

Tulin just veidi aega tagasi väljast ja õhus on kevadet!