Uuel Aastal uue hooga... Edasi, Kentucky poisid!

teekond valitud mäe otsa peab olema reaalselt saavutatav!

Esmalt Head ja Helget Alanud Aastat! Et meie tehtud hea jõuaks meieni kiiremini tagasi ja et tegemata jätmised tuleb andeks anda ja õppetunnid omandada ning edasi minna.

Täiesti värske aasta on kasutamiseks antud. Nii et otsast pihta ja minema. Mul puudub täna pühapäeva tunne, mis on kummaline. Ilmselt pikk kohustustevaba nädal on oma teinud. Sisemine kihelus tegude järele on kasvamas. Ideesasi peas võtab mõõtmeid.

Kõige keerulisem on minu jaoks olnud inimeste, teemade, mõtete lahtilaskmine. Isegi siis, kui nende aeg on läbi ja ma mõistusega saan aru, et nende kaasatassimine tuleviku mõistes on ebaratsionaalne ning puhas energiaraiskamine.

Kuid sisemiselt on kuidagi kahju lasta oma olemisest minema neid armsakssaanud inimesi, teemasid, mõtteid. Siin hea paralleeli vedada ärakulunud ja -kantud riietega/tarbeesemetega, mis on kandmiseks/kasutamiseks juba kõlbmatud, kuid sisemus ei täi neid ära viskamast: äkki veel kuidagi kannatab, et pehme ja mõnus ja kunagi oli nii hea... Tuttav, onju. Tegelikult on see koormav. Let. It. Go..

See haigus on mind õpetanud oma energiaga eriti hoolikalt ringi käima. Palju rohkem, kui igasugused õpetussõnad ükskõik kellelt. See omakorda kinnitab ütlemist, et praktika on tõe kriteerium. Ja mu sisemine maailm on tänu sellele palju klaarimaks ja puhtamaks saanud. Ma ei tassi homsesse kaasa neid räbalaid, sest need ei anna mulle enam midagi, vaid võtavad pigem ära või takistavad edasiminemist.

Elu ja surma piiril kõõlumine, ehk Varjudemaal olemine, on mind teinud ühelt poolt tundlikumaks ja teisalt teadlikumaks. Mis osas? Inimeste poolt kasutatavate sõnade ja tegude  osas. Kiires ja pidevalt muutuvas maailmas aduvad inimesed vähem, et mõtete ja sõnade ja tegude vahel on olemas otsene seos.

Kuulen pidevalt, et ära võta tõsiselt, saab ka  kergemalt; ela rohkem ja mõtle vähem. Puhas tarbimisühiskonna loosung, mida kasutatakse. Ja see lõpmatu  tolerantsus süüdimatu või vastutustundetu käitumise suhtes. Meistriks ei sünnita, see on selge, kuid õpipoisi tegevust meistrivääriliselt hinnata pole võimalik. See ongi arengu eesmärk: õppida, omandada ja muutuda paremaks.

Elu pole antud looderdamiseks ja sõrmede vahelt läbilibistamiseks. Võimekused on erinevad, kuid see ei tähenda, et olemasolevaga tööd ei tule teha. Tunnustamine on vajalik, kuid see peab olema õiglane ja asjakohane. Ja kõikidest ei peagi meistreid saama. Igal inimesel siin elus on oma Tee käia. Tähtis on see ära tunda ja endast parim anda. Õnnelikuks olemiseks ei ole vaja olla esimene sootsiumi pool trendikaks peetud valdkonnas, kohal, teemal või omada hunnikus materiaalseid asju. Keegi kuskil on öelnud, et matusel ei meenutata kunagi, palju lahkunul oli asju, vaid räägitakse immateriaalsetest väärtustest. Võiks panna mõtlema meid, kes me vahel unustame, mis on oluline...

Lugu ka. Lugu on sellest, kuidas ma tarbismisühiskonna lõksu langesin ja endale kindlaks ei suutnud jääda. Läksin lõpetama andmeside lepingut, milleks olin juba tükk aega end kokku võtnud. Milleks maksta asjade eest, mida ei kasutata?

Jõudsin esindusse ja teatasin oma soovi. Teenindaja uuris siis, et millest selline soov jne. Arutelu päädis pakkumisega osta tehnikavidin (remargina lisatud, et selle tehnikavidina soetamine oli mul plaanis järgmisest sügisest). Põhjendas ka, millest selline pakkumine.

Mõni aeg hiljem astusin uksest välja, kott tehnikavidinaga näpu otsas ja mõtlesin jahmunult, et mis siis nüüd toimus. Kindlasti tegi Klienditeenindaja suurepäraselt oma tööd. Tema eesmärk oli firmale alles hoida see rahavoog, mida ma täie teadmisega katkestama läksin. Ja kui tal ei õnnestanud mind panna lepingu lõpetamisest loobuma, siis andis ta endast parima, pakkudes teist lahendust, et rahavoog ei katkeks. Selleks oli ta minust eelnevalt väljameelitanud info, et mis see alternatiiv võiks olla, et ma jätkaksin raha sissetoomist. Suurepärane töö. Tõesti Meistri vääriline. Üks mu lastest seda lugu lugedes ja naerma hakates teatas, et alati ei saagi olla parim ning isegi minusugused paadunud  ratsionalistid langevad aeg-ajalt ebaratsionaalsete otsuste võrku. Mängu ilu on võtmesõna.

Loo moraali üle juureldes ei saa ma siiani aru, et mis oli see, mis mind sinna lõksu lasi astuda. Ma ei lase müügiinimesel end nn ärarääkida. Ma ostan asju teadlikult ja impulssoste ei tee, st käin poes nimekirjaga ning tarbeasju soetan ka peale pikki kaalumisi ja turu-uuringuid. Üleüldse hoian ma end kaubandusvõrgust eemale, sest need on väga väsitavad ja ma ei saa aru, miks neid kultuurikeskusteks nimetatakse, kuid see on teine teema.

Aga see tehnikavidin on vajalik ja teeb mu elu kergemaks ning aitab lõppkokkuvõttes ressursse optimeerida. Tänud meisterlikule Klienditeenindajale hea töö eest!