pühapäev, 15. jaanuar 2017

Valguse võit pimeduse üle.....

... ja saagu valgus!
Elu Kiirteel on tempo nii jõudsalt kasvanud, et pole jõudnud ühtegi postitust kirjutada. Mõtted ja tegemised on lubatud kohustuste täitmisel. Hakkan sinna staadiumisse vaikselt jõudma, kus tahaks ajastu kuldlauset öelda, et aega ei  ole. Tegelikult on see vale. Aega on, kuid ise olen sinna aega liiga palju asju settinud.

Aga kõik siin elus on mööduv ja nii ka see tihedalt täistopitud aeg. Ühtpidi oleks ju lihtsam tegeleda vaid ühe teemaga. Samas teades ennast, muutuks selline elu liiga üksluiseks. Nii et tuleb hinnata asjade proportsionaalsust tervikuna. Eks ma järgmist etappi kavandan asjatundlikumalt. Tea ka oma praegust võimekust nii täpselt ju.

Juba  on hommikuti tiba valgem ja õhtuti ka. Kevad pole enam kaugel. Sellel aastal on kaamos minust kuidagi maha jäänud. Tavaliselt tunnen jaanuari keskpaigas valgusenälga ja tahaks kogu aeg kõik tuled igal pool valgemaks kruttida. Sedakorda pole see tunne veel minuni jõudnud.

VVN kirjutas õnneseisundist iseendas ja arvas, et õnnelikuksolemise tunne tuleb ikka kuskilt väljast. Ma arvan, et inimesed on erinevad. Ma loomult üsna eraklik ja seda väljastpoolt sissepoole õnne pole teadvustanud. Võib-olla oma eraklikkuse pärast? Ma ei ole kunagi väga suurte sotsiaalsete vajadustega olnud. Juba lapsest saati meeldis mulle omaette mängida ja üksi olla. Mitte küll kogu aeg, kuid suurema osa ajast veetsin omaette. Küll lugedes ja küll metsas kooserdades.

Minu jaoks käib ikka niipidi, et see soe hõõgus tuleb seespoolt. Olen aegade jooksul täheldanud, et seda rahulolemise rõõmu tekitavad väikesed asjad. Muidugi ka suured, aga selline sisemine mõnus kiirgus saab alguse just väikestest asjadest. Vaatan aknast välja ja näen, kuidas lumi tasakesi langeb või kuidas linn pimedas tuledesäras hingab; tajun metsas puudekohinat; saabub loengutepäeva lõpp ja ma tatsan kodupoole ning päev tõmbab end vaikselt kokku; jõuan koju.... äkki ma olen vähenõudlik? Ma ei tea,  aga ma ei oota välistelt isikutelt enda rõõmsakstegemist. Võib-olla ma pole selle etapini veel jõudnud.

Sellest silmad sissepoole-elamisest on sagedased olukorrad, kus ma tänaval kõndides tuttavaid ei märka. Mõtted on kuskil ära ja liikluses näen vaid seda, mida ohutuks kulgemiseks vaja on. Inimeste märkamine jääb kuidagi tahaplaanile, kui ma just inimvaatlustega ei tegele.

Rõõmustagem siis, et valgus tasapisi pimeduse rüpest tagasi pöördumas on!


8 kommentaari:

  1. Valmistun hästi pikalt end seletama.

    Sest esmalt - hei, ma olen ka pigem eraklik. Üksiolemine on lahe.
    Aga. Kui seda saab nii palju, et ainsad täiskasvanutega vahetatud sõnad päevas on kassapidajale öeldud "tere" ja "aitäh" nädalate kaupa, hakkab väga hullusti ajudele.
    Väga.
    See tunne, et on kari, et kuskil on inimesed, kes seisavad müürina su taga ja toetavad, kui tarvis, on maailmatähtis. Kui pole, kui sul oled ainult sa ise ja ulbid maailmas nagu suudad mingi tagalata, on jube.

    Ma tean =)

    Või no - ma ei tea, ei tulnud pikk seletus, sest minu arust nii triviaalne asi, kõigile peaks arusaadav olema. Aga keegi kommenteerijatest ega sina nagu ei mõistnud. Vbla siis pole nii triviaalne? Kus nagu - kus nagu auk on, mis on see, mida sa ei mõista? Et päriselt üksi olla = keegi ei toeata sind, sa ei saa kedagi usaldada, kellegi sülle pead panna ja nutta, kui maailmavalu on, et peadki kogu aeg üksi ja ise suutma?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Arvan, et ma sain aru, mida kirjeldasid. Muidugi on hea, kui on olemas võrgustik, kes müürina Inimese taga seisavad ja on seda nii heas kui halvas. Nii see inimkond on mõeldud eksisteerima. Paraku pole sellist tugivõrgustiku kõigil olemas. See aga ei tähenda seda, et ma end kuidagi halvasti tunneksin.

      Mul lihtsalt pole seda olnud kümme viimast aastat. Olengi olnud Ilmasammas ainult iseenda ja oma laste jaoks. Ilma mingisuguse tagalata. Esimest korda muutus maailm väga üksildaseks kohaks, kui mu vend surma sai. Peale seda ma ilmselt ehitasin enda ja maailma vahele suure ja paksu müüri. Siis pidin ema eest hoolitsema, kui ta invaliidistus.

      Kas see Ilmasambaks olemine on jube? Mingis mõttes kindlasti. Kuid, kui Sa tead, et rohekm peale Sinu polegi kedagi, siis nii lihtsalt on. Ma ei keskendu kunagi sellele, mida mul pole, vaid sellele, mis mul olemas on. Nii on elamisväärsem, vähemalt minu jaoks.

      Täna on juba lapsed moodustamas seda toetavat müüri. Kuid see on alles habras ja moodustumas. Ilmasammas olen ma endiselt ja ma kahtlustan, et nii see ka jääb.

      Kustuta
  2. Jaa, minu jaoks oli see jube. Et ükskõik kui halb on, kuhugi pole pöörduda, keegi ei ütle, et kõik saab korda, sa oled hästi, sa teed hästi, ära üldse muretse oma panuse pärast. Meie armastame sind.

    Ja ERITI veider oli pärast mu enesetappu kuulda, kuidas ma olin ju nii tähtis ja vajalik, mismõttes siis nii - enne küll keegi mulle ei öelnud, et see on hirmus hea ja tähtis, mida teen, keegi ei pakkunud oma abi. Mul oli "ükskõik mida ma teen, see pole küllalt hea ja enam ma ei jaksa".

    Aga kui ma oleksin enne olnud vähem kaine tõdemus "mul on halvasti ja valus" ja rohkem "mul on halvasti ja valus, aita mind, ole minuga hell!" oleks äkki enesetapmisest ka pääsenud.

    Aga ei, ma ikka üritasin ise hakkama saada. Mõtsin, et kui ma olen öelnud, et mul on valus ja seepeale oma abi ei pakuta, ongi inimestel ilmselt pohhui.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. olen mõelnud selle teemaarutelu peale. argipäevade tempo on olnud viimased nädalad nii tihedad, et pole jõudnud postituse kirjutamiseni. aga järgnevalt paar mõttefragmenti: ehk on see valusa olemise koht tingitud ka sellest, et kui on olemas lähedased, kes ei paku seda nn müüritunnet või võimalust ärakuulamiseks või moraalse toe pakkumiseks, siis ei teki õnnelikuksolemise tunnet, vaid pigem see vajakajäämise või ülejäämise tunne? ehk siis, kui Inimene tunneb, et ta ei saa lähedastest seda tuge, mida ta ootab, siis ta ei tunne end õnnelikuna. Kui aga selliseid lähdasi polegi, siis ei saa ju ka eeldada või keegi ei paku pettumise võimalust.

      Kogukond on oluline, kuid see ei saa olla määrav Inimese sisetunde kvaliteedile. Kui kogukonna reaktsioon inimesele jaoks ei ole ootuspärane, siis on ju inimesel alati võimalus end väljendada, ehk siis asuda läbirääkimistesse kogukonna liikmetega, et mis on need ootused ja vajadused ning võimalused, mida oodatakse.

      ma seedin neid oma mõttefragmente ja kindlasti teen sellest ühe positutuse.

      Kustuta
  3. Ehk sama hobust edasi pekstes - ka lapsed annavad, lapse kallistus ja nende rõõm on ka tagasiside. Kui inimesel üldse kedagi pole, ta ei ole õnnelik.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. nagu ma eelmises vastuses kommile kirjutasin, siis see teema on oluline minu jaoks ja jätkan paari mõttefragmendiga ka siin.

      muidugi on lapsed olulised. nede osa nn kogukonna müüriks olemisel on sama suur roll, kui igal teisel lähedasel. arvan ka seda, et kui lähiringis on olemas inimesed, kuid nad ei reageeri või ei käitu ootuspäraselt, siis see on oluliselt valusam Inimese jaoks kui see, et neid inimesi teha lähiringis ei ole. Kunagi mõtlesin, et see on ka üks põhjus, miks inimesed lapsi ei soovi või elavadki teadlikult üksinda. st siis on see pettumise osa väiksema. olen ka mõelnud selle peale, et leseks on kergem jääda, kui lahutada (eriti korduvalt) koos- või abielusid.

      ilmselt on tõde seal kuskil vahepeal ja lõppude lõpuks taandub kõik isiksuse omadustele, kogemustele ja teadmistele. Tähtis on teada ja tunda ennast ja kõik ülejäänud on ilmselt nn logistika ja töötegemine.

      Kustuta
  4. Hei....nii kaua sõnatu...?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. pole jah kaua oma mõteteni jõudnud. aga parandan end lähimate päevade jooksul. tänan kaasaelamast:)

      Kustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...