Üksindus - põhjus või tagajärg

Pühapäevaste postituste ette käib refrään sellest, kui hea võib olla üks päeva algus ja ma ei tüdine selle kirjeldamisest kunagi ära. Kõige helgem osa sellest algusest kuulub teadmisele, et ma olen vaba tegemaks või tegemata jätmisele ning seda terve päeva. Pühapäev on nn hingamise päev. Ja kui Te pole veel selleni jõudnud, siis on tagumine aeg selline päev endale tekitada.  See on muidugi see koht, kus teoorias on kõik nii nagu peab ja praktika näitab midagi muud. Selliseid päevi saavad võimaldada need inimesed, kel pole väikseid lapsi ning kes elavad üksi.

Üksielamisest olen ma korduvalt mõtteid veeretanud. Ma ei mõtle üksindust kui sellist, vaid üksinda elamist. Tänases olemises ilmselt muud valikut polegi (tegelikult on küll, kuid see on hoopis teise mõttearenduse koht).  Olen pea kümme aastat vähemas või suuremas üksielamises olnud. Mida see tähendab, küsite?  Vahepeale mahtus peaaegu pereelu osa. Seda kolme ja poolt aastat olen ma endas vaaginud nii- ja naamoodi, kuid ma ei suutnud seda päriselt ei kooseluks ega ka pereeluks määratleda, sest see ei vastanud minu arusaamisele perekonnast ja lõpuks ma ka sellele joone alla tõmbasin.

Üksinda elamine on valikute ja otsuste tegemise koht. Sellest kirjutasin ka ühes postituses. Kindlasti on lihtsam uut pereelu alustada, kui lapsi veel pole, kui nad on väiksed või siis kui nad on juba täiskasvanud. Perekond on tervik ja kui leiadki kellegi, kes hingele pai teeb, kuid kahte poolikut kooslust ei suudeta harmooniliseks tervikuks luua, siis pole mõtet ka suhet jätkata. Vähemalt selles peremõistes. Majasõbrad on majasõbrad ja visiitsuhted on visiitsuhted. Need versioonid perekonna mõistega kokku ei haaku.

Olen palju arutlenud nii tuttavatega kui omades mõtetes, et uue perekonna loomine peale lahkuminekut toimub teistmoodi kui peale lesestumist. Just sisemises mõttes teistmoodi. Lahkuläinud inimesed on lihtsalt jõudnud sisemisele äratundmisele, et nad enam tervikut ei moodustada ja mõlemale poolele on kasulikum jätkata oma elu eraldi. Pealegi jäävad lastele alles mõlemad vanemad. Ma ei peatu sellel emotsionaalselt valusal perioodil ega põhjustel, mis lahkuminekuperioodi puudutab.

Lesestumise puhul sellist etappi pole. Su kaaslane lihtsalt võetakse ära ja keegi ei küsi, kas teed pididki lahknema või et kas kõik sai otsa. Kõik küsimused ja mõtted jäävad vastamata ning kogumiga enda sees pead ise hakkama saama, sh ka selgitustega lastele. Ja nii elad päevast päeva ja otsid vastuseid nagu kullakaevajad El Doradot. Ühel päeval tuleb rahu hinge tagasi, mis ei tähenda seda, et küsimused vastused oleks saanud, kuid tekkib teadmine, et elu on ilus ja elamiseks ning minevikuga sai rahu tehtud.

Uued suhted ei tule kergelt. Mitte sellepärast, et maailmast oleks potensiaalsed kaaslased otsa saanud, vaid tundub ohutum olevat üksinda elada, ilma oma sootsiumi integreerimata. Selles tekib kuhjade kaupa küsimusi ja lõpeb alati sellega, et praegu pole õige aeg. Ma ei kujuta ette, kui suur peab selle inimese hing olema, kes suudab kogu selle komplektiga sulanduda nii, et keegi haiget ei saaks. Ja see ongi olnud põhjus, miks jätkasin Ilmasambaks olemist ja mõtlesin, et kui lapsed kunagi suureks kasvavad, eks siis läheneme teemale uuesti, st anname endale võimaluse, kui siis veel tahtmist on.

Ma olen klassikalise perekonna poolt. Kõigi käte ja jalgade ja hingega. Inimene (va väheste eranditega) on loodud ikkagi sotsiaalsena. Seda enam, et ma pea kakskümmend aastat seda ka elasin. Ja pole midagi paremat, kui jagada oma argipäeva inimesega, keda usaldad ja kellele ei pea end tõlkima ning kellele saab olla pimesi lojaalne, ehk kellega moodustad terviku.  Aga ma ei ole selle poolt, et iga hinna eest peab koos elama sellepärast, et nii on viisakas või hirmust üksinduse eest, et keegi peab ju kodus olema või, et mida muidu maailm arvab.  Ma kunagi nooruses mõtlesin, et minusuguse jaoks pole veel kaaslast siia ilma loodud, sest see tundus nii ebareaalsena, et on keegi, kellega ma oleks nõus olnud oma isiklikku ruumi ja ennast jagama. Aga Elu tõestas vastupidist, kuni kõik otsa sai, äkki ja ilma igasuguse hoiatuseta.

Ja nii ma Ilmasambaks sain ja üksinda elanud olen. See on olnud minu teadlik valik nende kõikide võimaluste seast, mida Elu mulle pakkunud on. Ja arvan, et kõik need, kes on teadlikult valinud üksinda elamise, on endaga tasakaalus ning ei ole väärt seda sootsiumi nokkimist, et midagi peab tal viga olema, kui ta ikka veel üksinda elab. See on aegade jooksul olnud üks mõtteavaldus, mis mind häirinud on. Täna jätab see mind üsna külmaks, kuid paar aastat peale üksinda jäämist tundsin küll, kuidas sellise ütlemise peale kuklakarvad turri tõusid ja vastasin sageli, et saage oma eludega  ise hakkama, küll ma enda omaga ka toime tulen.