Seosed eilse ja tänase vahel määravad tuleviku turvalisuse

Täna tuleb end veel kokku võtta ja sukelduda koos Tütrekese Suurega kaubandusvõrku, et homne ühiskogunemine traditsioonilise söömaajaga peetud saaks. Nimekiri on juba valmis. Head uudised saabusid ka. Helistas mu ihutohter, kes teatas, et uuringutulemuste põhjal võib mu tõve stabiliseerunuks lugeda. Konsiilium koguneb järgmisel nädalal ja siis saab teada, millise raviskeemiga järgmise kvartali läbin. Parimat jõulukinki ei ole võimalik tahta. Tervis on kõige alus. Vaieldamatult.

Olen kolmveerandi sellest aastast pidanud nii sisemist kui välimist võitlust ellujäämise nimel ja täna võin tõdeda, et ma olen peetud lahingud võitnud. Nii tervise kui elukvaliteedi mõistes. Olen saanud teadlikumaks, targemaks ja kindlasti jälle tugevamaks. Kuid sõda jätkub. Praegu on vaherahu aeg.

Aga see hind! Olen korduvalt kirjutanud, et elus on olukordi, mida ei sooviks mitte ühelegi inimesele läbielamiseks (ka kõige kurjemale vaenlasele mitte), et saaks tõdeda, et mis ei tapa, teeb tugevamaks. Mõned kogemused siin elus on parem omandamata jätta ja ollagi nõrgem, mitte tugevam. Tagantjärele tarkus pidi  olema täppisteadus.

Tundub, et mõned inimesed sünnivad siia ilma võitlemiseks. Eelkõige iseendaga. Eesmärk on areneda rohkem inimesemaks. Mõista ja püüda aru saada. Iseendast ja inimese väiksusest ja püüda teda arendada. Meenub ikka ja jälle see vanaema ütlus, et kellelegi ei anta rohkem, kui ta kanda suudab. Ja siis meenub minu vastus teisme-east, et mina ei ole palunud endale neid laiu õlgu ja ma oleks rahul palju kitsamate õlgadega. Ju siis karmavõlg on suur.

Samas on iga eesmärgi saavutamine väga magus. See teadmine, et ma suutsin. Suutsin seda, mida peeti saavutamatuks. Säilitasin terve mõistuse ja raputasin maha kogu negatiivse kogemuse pagasi, võtsin sellest positiivse ning läksin edasi. Ei jäänud maha lamama, ei murdunud, vaid paindusin ja tõusin jälle. Ei vedanud mutta kaasa oma lapsi ja ei saanud neile takistuseks edasiminemisel, ei võtnud neilt võimalusi. Ma olen rahul. Väga. Iseenda ja oma lastega. Ilma nendeta mul oleks olnud palju keerulisem neist orkaanidest välja ujuda. Perekond on kõige alus. Perekonna toetus ja usk iseendasse on see, mis annab võimaluse painduda, mitte murduda.

Me oleme täpselt nii tugevad, kui tugev on meie perekond. Põlvkondadevaheline side on see, mis meie tagala kindlustab ja aitab meil ennast mitte kaotada.

Palju helgeid hetki!