Täna tuleb end
veel kokku võtta ja sukelduda koos Tütrekese Suurega kaubandusvõrku, et homne
ühiskogunemine traditsioonilise söömaajaga peetud saaks. Nimekiri on juba
valmis. Head uudised saabusid ka. Helistas mu ihutohter, kes teatas, et
uuringutulemuste põhjal võib mu tõve stabiliseerunuks lugeda. Konsiilium
koguneb järgmisel nädalal ja siis saab teada, millise raviskeemiga järgmise
kvartali läbin. Parimat jõulukinki ei ole võimalik tahta. Tervis on kõige alus.
Vaieldamatult.
Olen kolmveerandi
sellest aastast pidanud nii sisemist kui välimist võitlust ellujäämise nimel ja
täna võin tõdeda, et ma olen peetud lahingud võitnud. Nii tervise kui
elukvaliteedi mõistes. Olen saanud teadlikumaks, targemaks ja kindlasti jälle
tugevamaks. Kuid sõda jätkub. Praegu on vaherahu aeg.
Aga see hind!
Olen korduvalt kirjutanud, et elus on olukordi, mida ei sooviks mitte ühelegi
inimesele läbielamiseks (ka kõige kurjemale vaenlasele mitte), et saaks tõdeda,
et mis ei tapa, teeb tugevamaks. Mõned kogemused siin elus on parem omandamata
jätta ja ollagi nõrgem, mitte tugevam. Tagantjärele tarkus pidi olema täppisteadus.
Tundub, et mõned
inimesed sünnivad siia ilma võitlemiseks. Eelkõige iseendaga. Eesmärk on
areneda rohkem inimesemaks. Mõista ja püüda aru saada. Iseendast ja inimese
väiksusest ja püüda teda arendada. Meenub ikka ja jälle see vanaema ütlus, et
kellelegi ei anta rohkem, kui ta kanda suudab. Ja siis meenub minu vastus
teisme-east, et mina ei ole palunud endale neid laiu õlgu ja ma oleks rahul
palju kitsamate õlgadega. Ju siis karmavõlg on suur.
Samas on iga
eesmärgi saavutamine väga magus. See teadmine, et ma suutsin. Suutsin seda,
mida peeti saavutamatuks. Säilitasin terve mõistuse ja raputasin maha kogu
negatiivse kogemuse pagasi, võtsin sellest positiivse ning läksin edasi. Ei jäänud
maha lamama, ei murdunud, vaid paindusin ja tõusin jälle. Ei vedanud mutta
kaasa oma lapsi ja ei saanud neile takistuseks edasiminemisel, ei võtnud neilt
võimalusi. Ma olen rahul. Väga. Iseenda ja oma lastega. Ilma nendeta mul oleks
olnud palju keerulisem neist orkaanidest välja ujuda. Perekond on kõige alus.
Perekonna toetus ja usk iseendasse on see, mis annab võimaluse painduda, mitte
murduda.
Me oleme täpselt
nii tugevad, kui tugev on meie perekond. Põlvkondadevaheline side on see, mis
meie tagala kindlustab ja aitab meil ennast mitte kaotada.
Palju helgeid
hetki!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar