Looderdamine ja uitmõtted või siis mõtete uitamised

ajatusel on võlu

Veel üks mõnus päev, mida võib omatahtsi õhtusse veeretada. Õelge jah, et nii pole ilus, kuid selle eest lööb iga mu keharakk nurru. Pealegi olen ma juba tiiru õues ära teinud. Eile oli esimene päev, kus mul tekkis sisetunne, et teeks miskit asjalist. Ma lasin sellel sisetundel kohe kiiresti olematusesse ära hajuda. Leppisin endaga kokku, et see nädal on puhkamiseks, siis nii on.

Viimistlesin tehtud kudumistööde tulemusi, saab need ka omanikele edasi anda. Kingituste tegemiseks on minu arust kõik päevad õiged. Paar paari sokke ootavad veel valmis kudumist, kuid selle jaoks on ka vaja õiget sisetunnet, sest raskeid ja töiseid mõtteid asjadesse kududa ei saa. Käpikuisse tuleb ikka päike sisse kududa. Öelge, mida tahate, kuid vanarahva ütlemistel on iva sees. Üks kardigan või kampsun ootab ka kudumist, kuid õiget visiooni pole veel tekkinud, las ootab seni, kuni mõte peas kuju võtab. Vahepeal teen need sokipaarid valmis.

Ehee. Seoses selle käsitöö-jutuga meenus eilne Kaamose kommentaar, et sauruseaegne blogija osutus täiesti normaalse vanusega inimeseks. Selle küpsuse kohapealt jääks ma eriarvamusele, sest mul on ikka sisemine teadmine, et olen veel arenemisvõimeline. Päris hull lugu oleks, kui peale poolt sajandit elamist olekski kõik järgmine vaid taandarenemises või stagnatsoonis. Ja käsitööd on mulle lapsest saati teha meeldinud. Midagi oma kätega teha, see annab maru mõnusa enesetunde.

Siis, kui veel lennukite turvakontroll vähe lahedam oli, siis tassisin alati mingit käsitööd endaga kaasas. Eelistatult heegeldamist, sest seda saab suvalisel ajahetkel pooleli jätta ja see ei hakka hargnema. Kord Brüsseli lennujaamas üks tore vanem härrasmees tuli uurima, et kas ma olen eestlane ja käsitööline. Tema sõnul on tema kohatud Eesti naised väga käsitöömaiad ja et nende töödele on alati pikad järjekorrad. Siis selgus, et olen riigiametnik, kes on teel punktist A punkti B. Mille peale ta pead vangutas ja küsis, kas tõesti riik maksab käsitöölisele palka. Millegipärast ei mahtunud tema pähe see, et läbirääkija või ekspert suudab täiesti vabalt käsitööd teha ka endale meelelahutuseks, mitte ainult rahateenimiseks, st et üks ei sega teist.

Teinekord olin teel UKsse ja stjuuardess palus mul heegeldamise ära panna, sest see on ohtlik. Uurisin, kas siseneme turbulentsi, kuid selgus, et mitte. Siis leidsin end koos tema ja paari kaasreisijaga arutlemast selle üle, et tegelikult on lendamisel prillid või pastakas ristsõna lahendamisel sama ohtlikud, kui üks heegelnõel. Muidugi peale arutelu lõppu olin ma tubli ja ontlik ning panin pooliku heegeldustöö ära kotti. Milleks tekitada töötajale ebamugavusi?

Kunagi ütlesin, et võin Euroopa suurimatest ja keskmistest lennujaamadest käsiraamatud kirjutada. Nii iiveldamiseni sai lennatud. Ja see tunne tekib alati, kui lennujaamast mööda sõidan. Mulle meeldib lendamine, kuid ma pole end elus mõttetumalt tundnud, kui lennujaamades edasilendu oodates. Ilmselt see seondus ka tööga. Kui ikka täpselt tead, kuidas inimmassi, ehk reisijaid käideldakse, siis tekibki objekti, mitte subjekti tunne. Samas on inimvaatlused toredad.

Kuidas ma küll sujuvalt looderdamisest tööni jälle mõtte veeretasin? Ah, lihtsam on vardad haarata ja muusika kõvemaks tiba panna ning jätkata mõtete veeretamist millegi kasulikuma saatel.