Teraapilised mõtetelahkamised ja rahu Iseendas

Tempokas, asine ja kiire arginädal sai selleks korraks otsa. Emotsionaalsed amplituudid äärest ääreni. Oluline on, et kõik antud lubadused täidetud, püsin kenasti ajakavas ning rahu iseendas taastatud. Torm veeklaasis oli eilse hommikuni okas minu hinges, mille eemaldamisega tegelesin korralise haiglapäeva kestel ja õhtuks oli olemine jälle klaar.

Ikka ja jälle jõudsin küsimuseni - miks reageerisin nii valuliselt sellele, kui keegi minu jaoks inimlikust vaatest nõmedalt käitus? Kas see oli koht, kus pidin empaatiavõimet kasutama? Vaevalt. Need käitumised ei olnud suunatud kellelegi isiklikult, vaid peegeldasid maailmale Käituja üldist tegevusmustrit ja vahet polnud, kes neis oludes adressaadiks oleks osutunud. Seega need ei vajanud mõistmist. Minu jaoks on suur vahe: kas ma püüan aru saada või mõista. Kõike ei ole vaja mõista, kuid vahel on vaja aru saada põhjuslikust seosest.

Osa inimestest ongi sellised, et nad toimivad emotsiooni- ja tekkepõhiselt ning läbi isikliku vaatenurga, konteksti arvestamata. No, kui ei ole tuju, siis ei teegi ja kui oligi vaimne tasakaalutus, siis ei saagi tööd teha või kui keegi pakub midagi põnevamat välja, siis tulebki just sellega tegeleda ning jätta ülejäänud maailm ootele, sest vahet pole, et on tähtajad ja antud lubadused. Vabastav leid oli see, et põhjustest arusaamine, rääkimata mõistmisest, sellistes olukordades ei olegi vajalik. Fakti nentimine ja lahenduse leidmine on piisav, et edasi minna.

Igal inimesel on Oma Lugu ja Tee ning ei ole minu asi sellesse süveneda rohkem, kui see mind vahetult puudutab või minu tegemistega seotud on. Ma ei saa elada kellegi teise eest. Puudub igasugune vajadus. Keskenduma peab olulisele – antud kontekstis oli see eesmärgi saavutamine. See on nagu sõitmisega kiirteel:  oled teel punkti B; pead märkama mahasõite ja ristteid jms teel olevat koos suunaviitadega. Nad on olemas, neis tuleb orienteeruda ja valikuid teha, et määratud eesmärgini jõuda; kuid ei pea maha keerama ja vaatama, kuhu need täpselt viivad, rääkimata peatumisest ja lähemalt uurimisest. Vastasel juhul tekitan ise samase olukorra, mis vaiba jalge alt ära tõmbas. Nii et ka empaatiaga tuleb ettevaatlik olla, eriti töö-alases olemises.

Teine teema, mis pähe trügis ja lahendamist tahtis (taaskord), oli nõrgaks olemise teema. Selge on see, et meil kõigil on oma nõrkusehetked ja nad peavadki olema, sest oleme vaid inimesed ning selliste hetkede ignoreerimine või eitamine oleks ebaaus eelkõige enda suhtes ja puhas valetamine teiste jaoks. Küsimus ei ole selles, kas nõrkusehetked on vajalikud või mitte, vaid selles, kas peab iga soovituse või näpuga näitamise peale end keerama/pöörama nagu tuulelipp liigub tuule suunas. Nõrk inimene on see, kes hoolimata oma sees olevast teadmistest või tõekspidamisest teeb seda, mida väline keskkond arvab ja mis ei kattu enda sees olevaga.

Nõrkuskehted on puhastavad ja vabastavad ning näitavad ära selle osa inimeses, millega on vaja tööd teha. Kuid neid ei saa välja elada keset sootsiumi/sootsiumi ees. Need hetked on intiimsed ja vajavad isikliku ruumi ning aega nendega tegelemiseks ilma, et väline keskkond kaasatud oleks. Keegi ei suuda koos eksisteerida pidevas labiilses seisundis olevate inimestega lõpmatu hulk aega. Nad on väsitavad, ebausaldusväärsed ning alati ettearvamatud (ma ei arvesta siin haigete, ehk diagnoosiga inimesi). Oma eraellu ma selliseid inimesi ei lase ja kui nad mingil põhjusel on sinna sattunud, siis on vaid aja küsimus, kui teed lahku viivad (va lähedased, ehk perekond/sõbrad ja vahel ka tuttavad). Töö-alases olemises ma väldin selliseid eos. Kui mõni selline Kliendiks tahab saada, siis tavapäraselt keeldun, see tulemuse saavutamine osutub tavaliselt kordi raskemaks, kui kui tulemus väärt on – seega ei tasu see Hind end ära (eriti emotsionaalses võtmes).

Nõrkushetkede juurde tagasi. Kui keegi/miski oma sõnade/tegude/olemisega minus sisemisi raputusi põhjustab, siis ma eelistan nn enda lappimisega tegeleda ilma, et keegi seda varisemist pealt vaatab. Omal ajal nimetasin seda olemist Oma Deemonitega lahingute pidamiseks. Suur osa siin on kindlasti hirmudel, mis võimaldavad selliste olemiste teket. Aja jooksul on neid aina vähem ja vähem ning palju sõltub sisemisest tasakaalust. Kui sisemine tasakaal on paigas, siis need hetked on äärmiselt harvad: kord-paar aastas, kui sedagi. Ja sisemise tasakaalu säilitamise jaoks on vaja veeta endaga regulaarselt aega. Vähemalt tund päevas endaga. Nii et tegelikult võib tõdeda, et tagasi Metuusala juurde – kõik algab Iseendast ja Elu kiirteel rallides ilma peatusteta on liiklusõnnetuse oht palju suurem, kui teha regulaarseid mahasõite, et järele mõelda ja endaga hästi läbi saada.

Ja veel olen jõudnud äratundmisele, et aastate elades ja kogemuste lisandudes kasvab võime näha ja mõista üldist pilti selliselt, et detaile ei kaota, ehk siis analüüsi- ja sünteesivõime areneb. Oskus tervikut näha on väga väärtuslik, see hoiab inimest vaimselt palju tervemana, lisaks optimeerib ka kõiki teisi olulisi ressursse (sh aega ja raha). Leidsin ka üle artikli endaga hästi läbisaamise teemal. Kui selle sõnumi tuumani jõuda, siis nii ongi, aga see pole selle postituse teema. Väike kõrvalepõige vaid. Kuid meditatsiooni aitab. Igaühe jaoks nn oma viis ja tee, kuidas endani jõuda, kuid see töö ja vaev tasub ära. Annab helgema olemise selles Maailmas. 

Miks me oleme kaotamas loodusrahvaste tavasid? Ehk ka sellepärast, et keskkond selleks pole terviklik? See on ka teema, mis vajab mõtisklemist...siis kui Aeg küpseks saab.