Valikuvabadus ilma hukkamõistmiseta

piirideta võimalused või võimaluste piiritus?

Jabadabaduuuu – käes on puhkamise aeg. I made it! Super, hüper, mega  -  ja siis kõik need muud suurepärased väljendid, mis rahuloluga kaasas käivad. Algab aasta magusaim aeg. Aeg omas tempos ja enda soovide ning tahtmiste järele. Palju raamatuid, muusikaid, vardaid ....

Viimasel ajal diskuteeritakse jõulude vajalikkuse või tähtsuse/tähtsusetuse üle ja selle üle, kas neid ikka peab karjas  pidama või on tegemist lihtsalt ühe järjekordse ülehaibitud teemaga. Eesti inimene ei suuda end väljendada ja sestap on iga väike ettekääne oma lähedastega koosveetmiseks suurepärane. Ükskõik, mis selle päeva egiid juhtub olema. Kes tahab, võib seda muidugi ka üksi veeta ja see ka normaalne.

Kas jõulud on rohkem või vähemkristlik ja mitmendast sajandist see pärit on? Mis vahet seal on? Pööripäev ja sellele järgnev on ilmselgelt tuhandeid aastaid vanem kui ristiusk. Ja see, kui palju kalender on vahepeal siia- või sinnapoole liikunud, ei oma suurt tähendust. Vähemalt neile, kes tõsiusklikult kuukalendrit ja selle traditsioone ei järgi. Kuufaaside järgi traditsioonide ja tavade järgijatel on kuupäevadest üsna ükskõik.

Religioon? Sama. Kes tahab ja kelle jaoks see sama loomulik kui hingamine on, siis las nad teevad oma rituaale. Oluline ju see, et inimene on rahul. Kas varasemate või hilisemate traditsioonide järgi on see rahuaeg, kus lähedastega tore koos olla on  või vähemalt on hing avatum ning sisemus suurem. Ja ilma igasuguste traditsioonideta inimene on üsna õnnetu olevus. Ka ateist on usklik. Kui palju ilusat muusikat selle aja jaoks on loodud ning koguperefilme. Jah, las nad olla nõretavad. Jällegi see koht, et ei pea ju vaatama, aga milleks ära võtta neilt inimestelt see võimalus, kelle jaoks see oluline on?

Ei pea ju pidama lakkamatut võitlust, kellel on rohkem või vähem õigus. Kui meil on usuvabadus ja kirik on riigis lahus, siis on ju valikuvabadus. Ja pole vaja teiste valikut kritiseerida. Mõnus on keskenduda just sellele, mis oma olemise heaks teeb.

Ma katan suurima rõõmuga igal aasta laua ja veedan selle ühe õhtu koos oma lastega, saginaga,  luuletustega, salmidega, kinkide lahtipakkimise krabinaga. Ja mind ei sega, kui keegi teine seda teha ei taha. Ma jätan lauale ööseks leiva ja liha ning põletan küünlaid ja magama minnes soovin kõigile neile, keda enam meiega pole või veel ei ole, rahu ja helget meelt ning tänan neid kogemuse eest. Miks? See viib mind tagasi lapsepõlve, see pakub mu hingele rahu, see teeb mu sisemuse suuremaks. Kuid see ei ole minu jaoks kohustus, vastumeelne ega üleliigne. See on traditsioon, mis seob minu jaoks eilse, tänase ja homse...

Olgem täpselt sellised, et meel oleks rahul ja jätkem teistele võimalus valida meelepärane!