Laupäev, 1. juuli 2017

Ehetest ja edevuselaadast

Hommikul silmi fokusseerides jäi pilk pidama ehetel, mille seast väljaminnes käed meeleolule ja sisetundele vastavad kulinad enda külge riputavad. Peas kõlas sõna “edevuselaat”. EKI sõnaraamatuid uurides annab seletav sõnaraamat sõnale “edev” tähenduseks: tähelepanu v. imetlust äratada püüdev või läbematu, ettetikkuv, kerglane, alp.

Kui sünonüümisõnastikku uurida, siis saab tulemuseks, et “edev” sünonüümidena võib kasutada eblakas, ebel, edvik, hepik, hepakas, hepp, epakas, kekk, keks, edvistav, kenitlev, koketeeriv, koketne, albikas 'edevavõitu', frantlik. Vt ka kerglane.

Miks ma üldse ehteid kannan ja kas ma teen seda alati või mille puhul siis teistmoodi käitun? Kohvi juues käis peast läbi küsimusi hordide kaupa, kuni Kassitaat end mu vastasolevale toolile settis ja tähelepanu nõutama hakkas.

Miks üldse ehteid tänapäeval kantakse? Ajaloos on ehted olnud nii staatuse sümbolid, kuuluvuse märgid ja välised tunnused, mis võõrastele sõnadeta teadmisi vahendasid. Samuti on ehetega seotud teadmine, et nad kaitsevad Kandjat, ehk siis ehete kandmine ohutistena või amulettidena jnejne. Mis ajast ehteid edevuse sildi all mõistma hakati, ei teagi. Mingis kasvamise vanuses ikka kuulsin vahel vanaema juures maal käies, et näe kui edev tüdruk, kulinad küljes isegi töö ajal.

Aga tänapäeval? Kivide trendide vaatest ka täna kannavad palju ehteid, et soodustada, hoida ja kaitsta Kandjat. Ja kuuluvuse ja staatusesümbolid on ehted ka tänapäeval: kihlumine, abiellumine, koolide lõpetamine, klubidesse, seltsidesse jms kuulumine jne. Edevusena pole ma ehteid kunagi võtnud. Kui ma  üldiselt inimeste juures nende välimust ei märka, siis ehted või nende puudumine on detail, millel mu silm alati peatub.

Abstraktsioonid abstraktsioonideks, aga mina? Miks ma seda teen ja kas käitun alati ühtmoodi? Jäin mõtlema. Vahelduva eduga olen kandnud kõrvarõngaid, sõrmuseid, käe- ja kaelakette; küll ühe- ja mitmekaupa. Üldiselt on harjumus korjata koju jõudes kõik ehted enda küljest, va abielusõrmus, mida kandsin pea kaks aastakümmet. Kõige sagedamini kannangi kõrvarõngaid, sõrmuseid, käe- ja kaelakette ning käevõrusid. Vahel kõike koos ja vahel mingites variatsioonides.

Metallidest eelistan hõbedat peale seda kui mõned aastakümned tagasi korterivargad kogu mu kuldehetega, mille hulgas olid pärandina saadud ehted, ära viisid. Ainsana jäi alles kaelakee koos ripatsiga, mis mulle keskkooli lõpetades kingitud oli.  See ja abielusõrmused on kenasti pakendatuna siiani alles. Kuldehteid peale selle kogemuse ma kandnud pole. Ehetena võib kasutada mida iganes.  Mu ehtekorvides on ka näiteks saapapaeltest tehtud kõrvarõngaid. Ja kõrvarõngastena olen kasutanud näiteks kirsse ja sõstrakobaraid. Olen võitnud ajaloo hämaruses kihlveo, kus 5 marga eest lubasin ära süüa oma kõrvarõngad. Pole ju keeruline võtta kõrvast sõstrakobar ning see suhu pista.


Mulle meeldivad nn teistmoodi ehted, ehk ma nimetan neid kiiksuga eheteks. Täheepandamatuid ja tagasihoidlikke ehteid mul pole. Igal ehtel on minuni jõudes olnud  oma lugu. Ja just suutsin sõnastada, et kui ma väljaminnes ehete osas valikut teen, siis sõltub tulem ka sellest, milleks ma välja lähen, mitte ainult sellest, millises meeleolus olen. Kui ma mõtlema hakkan, et milleks ma neid üldse kannan, siis kindlasti nad väljendavad alateadlikult mu meeleolu, sisemist olemist. Edevusega pole siin mingit pistmist, vähemalt nii ma tunnen. Ehted minu puhul on pigem eneseväljenduseks head. Samas eks ole ka kandjad erinevad. Kas ja milliseid ehteid Teie kannate ja mida ehted Teie jaoks väljendavad?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...