Kraamimisest ja toataimedest

Olin eile tubli ja kraamisin oma kirjutuslaua ära. Neli tundi. Kõige ajamahukam oli sorteerimine ja hindamine, kas on vaja või läheb paberikonteinerisse. Nüüd sügisese hooaja jaoks valmis. Olen püüdnud aegade jooksul võimalikult palju infot digitaalsena hoida, et keskkonda vähem koormata, kuid ikka on ajuti vaja paberkandjal teavet. Kaks riiulit tahavad ka koondamist üheks. Saab veel hulga ülearust kraami elamisest välja.

Mulle ei meeldi elamises asjaderohkus. Poodides ja netis on mõnus surfata ja silmale pai saada, kuid mu ostmissoov saab kohe otsa, kui mõtlen selle peale, et keegi peab kogu selle hulga ka korras hoidma. Sisemiselt tunnen kohe, kuidas igasugune ostuhuvi langeb mürinal. Eriti tüütu on raamaturiiuleid tolmuvabana hoida. Olen aegade jooksul mõelnud, et peaks klaasidega kaetud raamaturiiulid ostma, kuid nende hind on ebamõistlikult kallis ja nii ma tolmuharja ja –masinaga end kiusangi.

Mulle meeldivad igasugused karbid ja kastid, kuhu saab asju panna. Siis on tekkiva tolmu eest varjul ja lihtsam korras hoida ning silmale ka parem. Kahe riiuli üheks organiseerimiseks läheb hulk aega ja vahepeal unustan end lugema. Tulemus on selle eest ülimõnus ja tuba ka avaram. Silm jäi pidama ka riidekapil, mis ootab koristamist ja sorteerimist, siis oleks magamistuba-kabinet suurpuhastuse selleks aastaks läbinud. Jäävad veel toataimed, mis ootavad ümberistutamist.

Taimed on eraldi teema. Mul on neid elamises palju ja nad on ülekäte läinud, st vohanud metsikult suureks. Eelmisel aastal ei olnud mul füüsilist suutlikust neid ümber istutada ja sellel aastal on ajaga kitsas olnud, kuid mul on mõnel lähemal nädalal plaanis nendega tegeleda. Paljud neist hakkavad potist välja kasvama (nt aaloe, mille Hollandist omal ajal tellisin). Lisaks on mul kahju neid ülejäävaid jagatud lilli ära visata. Ikkagi elusloodus, kuid päris botaanikaaias ka elada ei taha ja lilledel on  kasvuks ruumi vaja.

Ja nii ma neile siis uusi kodusid pean otsima. Kui ma olen ümberistutamisega ühele poole saanud, siis teen piltidega postituse uut kodu otsivatest taimedest. Õitsvatest taimedest on mul vaid paar orhideed, hibiskus ja ratsuritäht. Ratsuritäht on suurte ja imeilusate õitega. Selle ostsin ka kunagi Hollandist. Enamus taimedest ongi minu juurde sattunud niipidi, et kas on lillepoes olnud väga õnnetu või pilkupüüdva välimusega. Selle tänaseks suureks kasvanud sõnajala ostsin peopesasuurusena lillepoest, kus ta oli lõpmata kurb ja väljasureva välimusega ning allahinnatud. Kahju hakkas ja nii ma ta koju kandsingi. Havisaba päästsin ka hukkumisest ja nüüd on teda potis rohkem kui vaja, kuid sellest hoolimata õitseb pööraselt.

Muide, see kõrvaloleval pildil olev aknalaud on kolm ja pool meetrit pikk ja kolmveerand meetrit lai.  Lillede vahel hommikuses päikeselaigus armastab magada Kassitaat. Kui lapselaps külla tuleb, siis ta armastab ka aknalaual peesitades inim- ja autovaatlusi teha. 

Taimedest ma võiksingi kirjutama jääda. Igal lillel oma iseloom ja soov ning kui neid töises argipäevas pikemaks ajaks tähelepanuta jätta, siis tundub mulle vahel, et nende roheline värv muutub kahvatumaks ja lehed vajuvad longu. Ütlete, et kasta oleks vaja. Jah, kindlasti, kuid kellel on toataimi rohkem, see teab, millest kirjutan. Mul on kaks korda pool meetrit nõelkõit kasvanud pea aasta veekruusis ilma igasuguse mullata ning ta muudkui venib edasi ja jõulukaktus, mis ei talu vibratsiooni, kasvab stereokeskuse peal, kahe kõlari vahel ja on vägagi lopsakas. 

Botaanikaaiani jõudmiseks tuleb ennem riiulid üheks organiseerida. Hakkan tubliks ja alustan ajaloosse sukeldumisega. Mõnusat nädalavahetust!