Kuidas ma mõtlemisvõime taastasin, ehk saigi loodud

Kui nüüd akudelaadimise protsessile tagasi vaadata, siis kehtib tõde, et kui end ise ei aita, siis ei tee seda ka keegi teine. Kõige olulisem on ära tunda see punkt, millest edasi hakkab enese lõhkumine. 

Esmalt tuleks määratleda, kas on tegemist füüsilise või vaimsel väsimusega. Füüsilise väsimuse puhul tuleb end välja puhata, vaimse puhul tuleb valida õige taastumisallikas. Kui aga mõlemad olemist vaevavad, siis tuleb alustada füüsilise vormi taastamisega. Igal juhul peab ülekoormuse tekitanud keskkonnast eemalduma. Niisama ootama jääda, et äkki homme saab parem, on asjatu lootus ja edasine rähklemine olemist paremaks ei tee.

Füüsilise väsimuse väljapuhkamise märgiks on tahtmine end liigutada, st tegeleda liikumisega vms. Vaimse taastumise märkideks on sisemiste mõtterongide saabumine, uute lahenduste virvendused, soovid millegiga toimetada. Eks igale omad märguanded etapi edukast läbimisest, kuid see on tore tunne.

Kõige looduslikum ja keemiavabam ravim on muidugi uni. Minu puhul alati toiminud suurepäraselt. Kuigi kaasajal on unehäired väga levinud, mis on tõsine märk sellest, et sisemiste tasakaaludega on miskit paigast. Uni aitab kõige efektiivsemalt nii füüsilise kui ka vaimse ülepingutamise korral. Ma olen suutnud säilitada võime magada sügavat und. Mida pingelisemas ja kiiremas tempos  elan, seda pikemat und vajan. Vahel võib juhtuda, et uneläve ületamine vajab mõnda sissejuurutatud harjutust, kuid see on ka kõik. Ei mingeid unetablette.

Vahel, kui end tähelepanuta olen jätnud, siis on sügavast öö- ja päevaunest vähe ja tuleb kasutada lisaks teisi taastumisallikaid. Ilmselt kujunevad aegade jooksul igale Inimesele tema jaoks sobivad meetodid ja vahendid. Oluline on, need ära tunda ja teadvustada ning ka kasutada. Ja ma ei saagi kirjutada kellegi teise kogemustest peale enda omade.

Milleni ma veel olen jõudnud, on see, et ei tohi lasta pingetel/väsimusel kuhjuda. Kõige parema tulemuse annab rütm, kus iga päeva lõppedes teha kokkuvõtte ja mitte tassida pingeid/mõtteid kaasa homsesse. Siis seda lumepalliefekti ei tekigi. Paraku oluliselt kergem öelda, kui teha. Kõige suuremaks koormaks osutuvadki reeglina emotsioonid, mis võimendavad olusid. Kuigi ka ajakava võib mingil perioodil olla liiga tempokas ja siis tekib olukord, kus nn läbiseedimata infohulk muudkui kasvab. Sellise seisundi üheks tunnuseks on see, et pidevalt tabatakse end mõtlemast, et on kiire ja kas midagi olulist meelest pole läinud või kuhugile hiljaks ei hakata jääma. 

Sedakorda oli mulle abiks uni, lugemine ja kudumine, mis aitasid pööningul segadust likvideerida ja harjumuspärast selgust ja korda taastada. Vahel piisab kõndimisest ja muusikast. Lõpuks on suvi kohale jõudnud! Looduslik keskkond ning liikumine on kaheldamatult parimad taastumisallikad peale une.

Mõnusat suve!