Teisipäev, 26. juuli 2016

Elementaarne viisakus

Lugesin huviga blogipostitusi elementaarsest viisakusest. Selle elementaarse viisakusega on lood sellised vist, et kui automaatselt ei reageeri, siis tekibki selline kohmetusetunne koos küsimustega kas või kes või millal?

Kui ma liigun punktist A punkti B, siis on mul reeglina kõrvaklapid peas ja mõtlen omi mõtteid ning ma ei pane tähele ümbritsevat rohkem, kui ohutuse jaoks vajalik on, st teed ületades või väljudes/sisenedes.  Vahel harva, kui mõni tuttav otse vaatevälja kõnnib ning äratundmise hetk tekib, siis teretan ja mõnikord toimub ka vestlus. Reeglina vestluseks aega ei ole, sest punkti B on vaja jõuda teatud kellaajaks.

Viimased aastad olen elanud kortermajas ja siin on teretamine täiesti automaatne tegevus. Tekitab sellise sooja tunde ja teretan automaatselt kõiki, keda sisenemisel/väljumisel trepikojas kohtan. Olen sattunud niimoodi teretama remondimehi. Teen seda täiesti mõtlemata. Ei eelda kunagi järgnevat suhtlust.

Majade vahel jalutades teretavad paljud vastutulijad, kellega pole peale tere-sõna ühtegi sõna vahetanud. Ilmselt annab see mingi kogukonna ja kuuluvustunde. Ilmselt on selle teretamisega lood nii nagu nad on – inimesed erinevad ning ka mõttemaailmad selle juures.

Mind ei häiri avalikus ruumis ei teretamine ega selle puudumine. Automaatselt teretan vastu, kui keegi teretanud on ja ise tervitan siis, kui inimene isiklikult tuttav on ning äratundmise koht tekib. Teine olukord on siis, kui ma sisenen ruumi, kuhu olen sihipäraselt läinud – töökoht, loengusaal, nõupidamine, külla jms. See on see koht, kus vaikides siseneja äratab tähelepanu ning vahel tekib ka küsimus – kuhu tere jäi?


Mulle tundub, et elementaarne viisakus on alateadvuslik tegevus, mille peale täiskasvanud inimene ei mõtle ning juured pärinevad lapsepõlvest. Tingitud refleks ja ei midagi rohkemat. Tänaseks päevaks oleme ilmselt välja kasvanud sellest, et kui ikka ei tervita nagu etikett ja protokoll ette näeb, siis on tegemist kasvatamatu ja ebaväärika Inimesega. Ja tore on. Igasugused sildistamised piiravad nägemisulatust ja võtavad võimaluse maailma laiemalt näha.

1 kommentaar:

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...