Pühapäevane Vaikelu

Pühapäevad on vaikelupäevad. Maailm on hangunud. Eriti vaiksed on pärastlõunapoolikud ja õhtud. Paljud ütlevad, et pühapäevad on rasked päevad, kuid mulle meeldivad. Siis on hea olla enda jaoks sobivas tempos ja telefon võib rahus olla kuskil eemal. Kristliku maailma jaoks on seitsmes päev hingamise päev, kus tuleb hinge eest hoolt kanda.

Ma ei ole seotud ühegi kirikuga, kuid see mõte – hinge eest hoolekandmise päev – on tore. Elu Kiirteel pole aega vaadata enda sisse või siis kuulata oma mõtteid. Ühel päeval nädalas võiks ju inventuuri teha, et mida on nädal andnud ja mida võtnud ning mida selle kogemusega peale hakata.

Minu jaoks on pühapäev sild möödunud nädalast algavasse nädalasse. Viimane vaade seljataha, siis pakin parima tuleviku tarbeks ja ülejäänud läheb ajaloohõlma. Nii on uut nädalat hea ja mugav alustada. Ei ole üllatusi ning on juba teada, milline nädal tulemas on.  Teadlikult aega planeerides leidub kõikide kohustuste, huvide ja soovide jaoks sobiv koht.

See kultusütlemine – mul ei ole Aega – on pigem viisakas äraütlemine umbes nagu inglaste how do you do?  Kõik sõltub vajadusest ja tahtmisest. Kui ikka vaja või tahtmist on, siis leiab Inimene võimaluse ja ka aja selle jaoks. Pigem võiks kaasvestleja suhtes aus olla ja väljendada end nii nagu asi on. Iga Inimene teeb oma valikud ise ja kellelgi teisel ei ole asja kaasinimese eest otsustamisel. Lapsed kuni teatud vanuseni on iseasi. Nende puhul on vanematel kohustus sekkuda, kuid ka laste puhul ei pea kõiki valikuid otsustama vanem(ad).

Inimloomusele pole mugav ja hea öelda EI. Selle harjumuse omandamine on aga väga vabastav. Lihtsam on alati EI öelda Inimesele, kes on võõras. Ja alati järgnevad sellisel juhul põhjendused. Need polegi niipalju põhjendused Küsijale, vaid argumendid Keeldujale endale. Ja reeglina on Keelduja väga püüdlik leidma neid argumente, miks kohe kuidagi ei ole võimalik hoolimata sellest, et väga sooviks.

Ma tavaliselt küsides ütlen juba ette, et vastuseks soovin vaid JA või EI’d, et põhjendusi ehk vabandusi pole vaja ja kellegi peale pikka viha ei pea ning ei solvu ka. Lähedased teavad ning nende jaoks on see loomulik käitumine. Võõraste puhul on see püüdlikkus kohati kummaline kuulata ning ei saada ka aru, et ma päriselt ka ei taha põhjendusi, vaid piisab sellest, kas nõustutakse või mitte.

Aja ohjamise kohta võib kirjutada palju, kuid tegelikult on kõik lihtne. Me ise ja vabal tahtel sisustame oma Aja. Sageli end tegevustega sidudes me lihtsalt ei mõtle,  mida see JA-sõna andmine tähendab ja kuidas see mõjutab juba olemasolevat ajakava. Sealt need sisemised konfliktid ka alguse saavad. Kuid kellele meeldib tunnistada, et ise enda elu keeruliseks elame. Kui aga läheneda Ajale teadlikult, siis on kõik võimalik.

Head Ajapüüdmist!