Mugavus vs infomüra

Lugesin artiklit, milles räägitakse info üleküllusest ja inimese mälu halvenemisest. Olen sellest ka mõnes eelnevas postitustes erinevast vaatenurgast kirjutanud (nt Elu Kiirteel).

 Vahel on tunne, et ilma dramaatilise alatoonita ei ole võimalik lugejate tähelepanu püüda. Kui uudiseid kuulata, siis surma saab alati “vähemalt...” jne.

Inimene on siin maamuna peal ikka kaua eksisteerinud. Infomüra lainetel end kanda lastes on tegemist mugavusega või nn kahe terve kõrva efektiga – ühest sisse ja teisest välja. Ja inimene on täpselt nii mugav, kui ta endal  olla laseb. Seega oht, et varsti kõnnib tänavatel kari mäluta inimesi, on vähetõenäoline.

Võiks seda olukorda, kus on võimalik väga lühikese ajaga vajalik teave leida, ka positiivsest võtmest kajastada. Juhendada või soovitada, kuidas ja milliste tarkvaradega koondada näiteks soovitud infovooge või omandada kiirlugemisoskust või kuidas sooritada infootsingut nii, et infoni ka jõutakse vms. Jah, infohulk muudkui kasvab, infoarhitektuuri ülesehitus läheb keerukamas ja lõppkasutajani tuuakse infograafika pildid, et ega niikuinii rohkem ei loeta, kui üle A4 ja tekst tuleb esitada lihtlausetes. Ehk siis juba vaikimisi eeldatakse, et inimene on vaimupuudega.

Osalesin kunagi nn PR-koolitusel, kus lektoriks oli austusväärne meediaguru. Päev algas sissejuhatusega: ärge vihastage välja ajakirjanike või... Järgmiseks pidas ta tiraadi selle kohta, kuidas inimesed ei tea midagi ja meedia kujundab ühiskonna.  Ega väga vale polegi (st, et meedia kujundab arvamust), aga.... no, mis tunne mul jäi? Arvata võib, et mitte hea.

Igatahes peale seda olen ma ajakirjanikke väga kriitilise pilguga vaadanud. Loomulikult pole see halb näide valdav, kuid mingeid illusioone peale seda enam ka pole. Kahjuks ei olnud too loengupidaja lihtsalt ajakirjanik, vaid inimene, kellel tõesti on voli mõjutada meediamaastikku.

Ajakirjanduse juurest infokülluse juurde naastes võib tõdeda, et teavet on palju. Tegelikult on nn päris infoni jõudmiseks hunnik takistusi, sh ka infomüra ja inimene väsib ennem ära ennem, kui selle vajaliku info leiab. Aga see ei tähenda, et Inimene aru ei saa või ei taha.

Samas on igal Inimesel loodud nn infofiltrid, mida ta kasutab, et oma töö- või igapäeva eesmärke täita. Kui vaatenurka vahetada, siis võib öelda, et internetis on hunnikute kaupa kasulikku ja väga vajalikku infot, milleni sihtgrupp ei jõua, sest nad ei tea, kus see info asub.

Digipädevusele või siis infokirjaoskusele võiks keskenduda juba algklassides, kui inimesel arenevad välja harjumused. See, et Väikesed Inimesed oskavad õigetele klahvidele vajutades jõuda neid huvitavale veebilehele, ei ole veel digipädevus.  Infokirjaoskus ei koosne ka ainult sellest, et osatakse Google’sse õigeid märksõnu sisestada.

Kui ma oleksin vandenõuteoreetik, siis ütleksin, et ühiskonda koheldakse teadlikult pooletoobistena ja Inimeste tähelepanu juhitakse igal võimalusel mujale ning süvendatakse teadmist, et internetis oleva infoni jõudmine ongi nii keeruline, millest ilma eri-ettevalmistuseta inimene aru ei saa ja ei peagi saama.

Sai veidi negatiivse alatooniga jutuke, aga tegelikult ajab tigedaks, kuidas vähemus, kes peaks tundma vastutust oma tegude eest, lihtsalt lajatab silte ning arvab, et see on lisaks eba-eetilisusele ka õigustatud.