Kultuslause – mul ei ole Aega – ei ole tingitud sellest, et ööpäev oleks lühemaks muutunud, vaid pigem sellest, et Aja sisustamisel on lähtutud tahtmisest, mitte vajadusest. Tahtmine on üldiselt emotsionaalne hetkeline väljendus, millel ei ole seost vajadusega. Inimene vajab elusolemiseks üsna vähe. Kõik ülejäänu on tahtmine. Nii et kõige esimene võimalus endale Aega juurde saada on vaadata üle tegevused, mis päeva täidavad ja mõelda, kas on tegemist vajaduse või tahtmisega. Üllatav kui palju leiab tegevusi, mida pole vaja teha, vaid on olnud hetkeimpulss.
Kui ma veel kontorilainel oma argipäevades olin, siis tabasin end ühel päeval juurdlemast, et miks ma tööpäeva lõppedes tunnen, et olen nädalajagu tööd teinud, kuid tulemuseks on see, et päevakavas olnud toimingutest on pea veerand tegemata asjade nimekirjas. See tundus väga ebaõiglane olevat.
Mõtlesin, et ülejäänud nädala panen kirja kõik, millega tööpäeva jooksul tegelen. Töönädala lõppedes asusin tegema kokkuvõtteid ja oh imet – pea veerandi töö-ajast olin vastanud kolleegide nn ühele küsimusele; osalenud nõupidamistel, millel tegelikult ei pidanud osalema; vastanud telefonikõnedele, mis ei olnud otseselt mulle mõeldud jms. Tulemuseks oligi see, et planeeritud tegevused kandusid sujuvalt järgmisesse päeva. Seedisin seda teadmist ja asusin lahendusi otsima.
Alustuseks tegin päevakava, kuhu panin kirja kõik selle, mida vaja teha on ning ülejäänud aja jagasin nende asjade vahel, mida tõenäoliselt on vaja teha ning mida ma teha tahan. Seejärel otsisin üles oma töö-ülesanded ning vaatasin üle, kas kõik see, mida ajakavasse lisasin, ka tegelikult minu töö-ülesannete hulka kuuluvad.
Leidsin ka sealt jupi tegevusi, millega mul tegelikult asja polnud rohkem, kui see, et olin vabatahtlikult lubanud teha midagi, mis pakkus huvi või mida ma lihtsalt teadsin. See leid ei rõõmustanud mind väga, sest nende tegevuste tõttu jäi tegemata see, mis otseselt oli minu kohustus. Seega vaatasin kogu ajakava kriitilise pilguga veel kord üle. Ja avastasin, et olin lisaks leidnud pea tunni terve tööpäeva kohta.
Seedisin veel päevakese ja vaatasin kogu kompoti üle ning tavapärasel nn tootmisnõupidamisel andsin ka oma kolleegidele avastusest teada. Selgitasin ka selle osa, et ennekõike pean täitma lepingujärgsed kohustused ja kõik ülejäänud on minu vaba tahe. Nii mitmelgi kolleegil tekkis äratundmise koht. Tulemus oli see, et ei leidnud end enam olukorrast, kus enda kohustused olid täitmata, kuid see nn huvitav osa sai tehtud.
Ahhaa-efekt oli suur ja järgmisena vaatasin üle oma vaba-aja toimetamised ning sama skeem toimis ka isikliku ajakava korrastamisel. See oli tervistatav kogemus. Kõige ebameeldivam selle juures juures oli teistele selgitamise koht, kus tuli välja hääldada, et ma EI tee asju sellepärast, et ma oskan või tean, vaid et esimeses järjekorras tegelen kohustustega ja alles seejärel sellega, mis meeldib.
Ja kui ma tagasi vaatan, siis kasutasin seda kultuslauset – mul ei ole Aega – pigem sellistel juhtudel, kui keegi küsis midagi, millega ma tegelemisest polnud huvitatud. Nii et esimene võimalus nn maast ajaleidmiseks on esitada endale küsimus: kas vajan või tahan ning kultuslause kasutamine väheneb ning maailm ja võimalused muutuvad avaramaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar