Fukujama |
Elame muutuste ja
murrangute ajastus. Maailm on muutumises. Kõike on palju. Areng on kiire.
Kohati on tunne, et saabunud on Kaos. Inimesed elavad ajastus, kus keskkond
nende ümber muutub olulisemalt kiiremini, kui inimloomus selleks tasakaalustatult
suuteline on.
Infot, teadmisi
ja vahendeid on meie ümber kordi rohkem, kui eluks vajalik on. Tekkinud on
paradigma, mis kasvab sama kiiresti kui võimalused meie ümber – keskkond meie
ümber muutub aina keerukamaks ja Inimene mugandub.
Mitte kunagi
ennem pole olnud nii palju infot ja selle haldamise vahendeid. Keerukuse
lisandudes peaks ka Inimene pidevalt
omandama uusi teadmisi ning olema võimeline muutustega kaasa minema. See eeldab
ennekõike valmisolekut ja mõttemustrite muutmist.
Teatavasti on aga
inimloomusele iga muutus mugavustsoonist väljumine ja olemuselt ebamugav. Pidev
muutustetuules olemine tekitab aga pinget, mis on negatiivne ning lõppeks
organismile kurnav. Pidevas ja kiires uuenduste keskkonnas elamine tekitab
Inimeses ebakindluse.
Ennem kui kohaneda jõutakse on vaja jälle muutuda. See on
nagu käsu peale istumine ja püsti tõusmine. Keegi annab käskluse ja toimub
tegevus, kusjuures see, kellele käsk antakse ei tea, milline on intervall ja
kaua püsti seismiseks või istumiseks aega on. Ühel hetkel tekib Inimeses
väsimus, segadus, vastumeelsus ja ta soovib käsku eirata.
Olen oma töö-alases olemises tihedalt kokkupuutes
kübermaailmaga olnud üle kahekümne aasta. Aina enam kuulen põhjendusi, kui
uurin, et mis on see eesmärk, milleks seda või teist arendust vaja on –
sellepärast, et see on võimalik ja ma tahan. Iseloomulik tänapäevale – teen
seda, sest ma saan… ja Inimese digitaalne jalajälg kasvab plahvatusliku kiirusega ja sageli
teadvustamata, mida see kõik endaga kaasa võib tuua.
Sellise mõtteviisiga elamine on väga ohtlik. Mitte küll tänases vaates, kuid homne võib osutuda vaevaliseks ja siis mitte otsuse tegijatele endile, vaid nende järeltulijatele. Neid otsuseid, mida täna läbimõtlemata tehakse, nende mõjud ja tulemused realiseeruvad homme. Ja siis võib realiseeruda olukord, mida iseloomustab hästi piibellik ütlemine - vanemate patud nuheldakse laste kaela. Ehk siis, kui vanemad täna ei mõtle, siis homme peavad lapsed need vanemate tegude tulemustega elama.
Allpool vahendan kolme visionääri mõtteid ja nägemusi ning mille üle ise jolen uurelnud aastaid.
Lugesin mitte
väga ammu raamatut, mille järellainetus minus kestab siiani Trillions:
Thriving in the Emerging Information Ecology (Peter Lucas, Joe Ballay,
Mickey McManus). Jõudsin selle raamatuni läbi oma lapse, kui aitasin tal
peegeldada üht ainetööd.
Autorid selgitavad arusaadavas keeles, mida tänane ja
homne elukeskkond inimese jaoks tähendab ning loovad visiooni, kuhu inimkond
teel on – ees terendab Triljonite mäe periood. Sel ajastul saab olema rohkem
kui triljon arvutit ning arvutiseerimisest saab miski, mida me ei kasuta, vaid
milles me elame. Kohati me juba elame
selles ajastus. See on midagi, mida enam inimkond peatada ei suuda.
Autorite väitel terendab Triljonite mäe taga järgmine mägi, millele nad veel nime ei ole andnud. Nimeta Mägi põhineb Triljonite mäe triljonipunktilisel
võrgustikul ning sellel on kolm külge, mis on loomu poolest arhitektuursed:
asendatavad seadmed (fungible devices), voolav informatsioon (liquid
information) ja tõeline küberruum (genuine cyberspace). Need toimivad juba
tänapäeval mingil määral.
Selle järgmise mäeni jõudmise põhjus on lihtne - majanduslik
seaduspärasus: ühiskond ehitab triljonite punktidega võrgustikku mitte
seepärast, et me saame, vaid nii on mõtekam, otstarbekam. Just see võrgustik,
universaalne ühenduvus vähendamaks kasutaja vaeva on oluline.
Tulevikus ootab inimkonda probleem,
mida on samuti juba praegu näha. Nimelt, mida rohkem toetuda aina keerulisemaks
muutuvatele arvutitele, seda suurema riski ette inimesed pannakse. Digivahendite sisu
läheb, ja on juba läinud, liialt keerukaks tavakasutajale, keda need vahendid igal
pool ümbritsevad – nutitelefon, televiisor, külmkapp jm seadmed. Errorid
olmetehnikas on väike meelehärm, aga kui
viga esineb näiteks valgusfooride süsteemis, on tagajärjed palju tõsisemad.
Seega mugavuse hind on kõrge ning keerukus võib ja kasvabki üle jõu käivaks,
kui selle vältimatut eksponentsiaalset kasvu ei aeglustata ja Inimene muutustega
kaasas ei ole.
Seega nõuab Aeg terviklikku lähenemist. Suurt tähelepanu
pööratakse keskkonna ökoloogiale ja aina rohkem rõhutatakse säästavat arengut -
sorteerime prügi, taaskasutame materjale/asju jms. Väga vähe räägitakse ja pööratakse tähelepanu infoökoloogiale. Muuhulgas ilmselt põhjusel, et info on immateriaalne ja puudub vahetu tunnetamine meie igapäevase keskkonna saastatusest. See võib
osutuda ühel hetkel suureks veaks, mille tagajärjed võivad osutuda
traagilisteks ja millega tuleb tegeleda järgmistel põlvkondadel.
Raamatu autorid sedastavad, et infoökoloogia ei ole lihtsalt kollektsioon või seadmete,
informatsiooni või muu sellise mustriline asetus. Infoökoloogia kannab endas
informatsiooni mitte ainult objektide kohta, vaid ka selle kohta, kuidas
objektid on seotud.
Ökoloogias on selle osadeks eluvormid, valuuta,
arhitektuurid ja keskkond. Infoökoloogias saab neid kategooriaid samuti
rakendada - eluvormid, ehk seadmed/vahendid, sest nad on animeeritud,
vajavad energiat ja muid ressursse; valuutana,, ehk informatsioon, sest ta
täidab vajalikud tingimused; arhitektuurid, ehk info- ning
seadmearhitektuur (taristu); keskkond, ehk inimkultuur, sest nii nagu keskkond
mõjutab ökoloogiat, mida ta “majutab”, mõjutab ökoloogia keskkonda vastu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar