Raamides innovaatiline mõtlemine

Kes lasi nüüd siis tõel niipidi paista? Samas, kui vaatenurka ja sõnastust muuta, siis võimalused leiab ja loob oma arenguks Inimene ise. Sõnastus ja mõte positiivne - enesetunne parem. Psühholoogid väidavad, et kui sõnastus on positiivne, siis mõtleb aju avardavalt, negatiivses sõnastuses edastatud mõtte puhul töötab aju kitsendavalt.

Heaks näiteks on väikelapsed – kogu nende olemus väljendab läbi positiivse sõnastuse ja eesmärgile pühendumise – millal, miks, kuidas... jne. Kasvades kujunevad välja harjumused ja mõttemustrid ning tulemuseks muutub vaatenurk ja Inimene hakkab end väljendama läbi negatsiooni. Ehk siis mõttemustrid ei otsi vastust küsimusele, kuidas saab (avardavalt), vaid otsib põhjendusi, miks ei ole võimalik (kitsendavalt).

Kunagi hallidel aegadel hakkas mulle meeldima ühe mõiste definitsioon: vabadus on tunnetatud paratamatus. Ja kes neid liivakasti piire ikka seab, kui mitte Inimene ise. Piiride seadmine on sootsiumis elades kindlasti vajalik, aga nende harjumuseks muutmisega tegeleb Inimene ise.  Ehk siis info tuleb väljast, kuid kohandamise viis on erinev.

Seega on kriitilise tähtsusega loova mõtlemise säilitamise jaoks mitte piirid ja normid ise, vaid nende rakendamise viis. Ega asjata ei väideta, et öelda võib kõike, valida tuleb vaid aega, kohta ja sõnastust.

Meedia heliseb sõnast innovatsioon – seda propageeritakse, müüakse jne. Kui eeldatakse Inimeselt loovat lähenemist või siis nn uue vaatenurga alt lähenemist teatud/tuntud asjadele/olukordadele, siis sellise mõtteviisi arendamisel on hulk eeldusi. See on mündi üks külg ja ka arusaadav – kui on vaja uusi lahendusi leida, siis tuleb mõelda nn ilma piirideta (thinking outside of the box).

Praktika, ehk mündi teine külg on selline, et terve kasvuea toimub organiseeritud loova mõtlemise tapmine.  Tuleb ju meelde – ära tee, ära päri, ole tasa, ära päri nii palju, head lapsed nii ei tee...

Kui ikka üht inimlast on dresseeritud aastakümneid, et ontlikud Inimesed mõtlevad vaid etteantud mustrites ja piirides ning kõik väljaspool seda on halb või vale, siis kuidas on võimalik terves hilisemas elus loovalt mõelda? Väljaõpetatud jäljendajast ei saa kunagi loojat, sest kui loovus murtud saab, siis seda taastoimima panna on pea võimatu.

Kindlasti ei poolda ma inim- või õigusvastast käitumist. Sõnumi edastamiseks tuleb valida kohane viis ja vorm. Täiesti asjakohane siinjuures on ütlemine – mõte saab sõnaks ja sõna saab teoks.