Varjudemaa lävel

lävel

Viimased viis aastat olen elanud teadmisega, et Elu ei ole igavene. See teadmine pole morbiidne ja ei tiksu kuklas iga hetk, kuid on olemas selge arusaam, et lahkumine siit maailmast ei ole abstraktne mõiste ning ei toimu määraltematus tulevikus, vaid võib üsna käegakatsutavas tulevikus tõeks osutuda. See annab argipäevale hoopis teise tähenduse.

Teadvustamise hetkel hindab Inimene kõik ümber ja muutub arusaadavaks paljukorratud mõtte, et elada tuleb nii nagu oleks iga päev viimane. Ka muutuvad väärtused. Mitte küll oluliselt, kuid  elad teadlikumalt ning ka valikuid ja otsuseid oma elus teed hoopis teistel alustel, kui ennem seda teadvustamist. Eriti valivaks osutud inimeste osas enda ümber.

Tol korral, kui konsiilium tõdes ime sündimist peale aastast aktiivset ravi, sain aru, et kogu järgneva elu elan väga tihedas suhtlemises meditsiinisüsteemi esindajatega. Tegin kõike seda, mida tohtrid soovitasid. Jah, ma olin kliiniliselt terve, kuid raviteekond ei olnud veel läbi. Meedikud andsin oma panuse ja mina oma toimetustega toetasin oma rikutuse või rikkumatuse tasemelt seda tulemust. Ja tulemus oligi suurepärane.

Peale aktiivse ravi lõppemist oli ettenähtud tablettide krõbistamise periood.  Mu tavapärane elurütm oli muutunud rahulikumaks, teadlikumaks, kuid ei olnud kordagi ootereziimile pandud. Sain selle õõvastava haiguse ravi täiskomplekti.  Kuna haigus oli kaugelearenenud ning agressiivne, siis kõik ravietappide doosid ja annused olid maksimaalsed, mida määrata võis.

Seda perioodi iseloomustas lugemine – lugesin kõike, mida oli võimalik küberavarusest leida haiguse, raviviiside, kui tulemuste kohta, sh ka alternatiivravi kohta. Lugesin ka teiste patsientide kogemusi. Internet on ikka imeline maailm. Ilmselt olin ma üks väheseid erandeid, kes reeglit kinnitas, sest Emake Loodus säästis mind kõikidest koledatest vaevustest. Ka mõtlemine ei olnud häiritud. Jõudsin tol ajal äratundmisele, et see posttraumaatiline stress ja depressioon, mida põdesin, olid palju ulatuslikemate tagajärgedega minu elukvaliteedile.  

Ma pole terve oma teadliku elu arstide juurde visiite teinud sellise tihedusega. Mingis hetkes tõdesin, et see on nagu klubiline üritus, kus me tohtriga kohtume, arutleme elu filosoofiliste hetkede üle ja läheme laiali – kuni järgmise korrani.

Minust sai tervisliku eluviisi teadlik jünger, mitte küll fanaatiline, aga järjekindel. Vahetasin ka oma kellast kellani töö eraettevõtja tegevuse vastu. Põhjus oli pigem selles, et saaksin elada rahulikumas ja enda jaoks sobivamas tempos, kus ma suudan ise parimal moel vältida kõike negatiivset oma ümber – emotsioone, olukordi, inimesi jne.

Täna olen nõus nende inimestega, kes väidavad, et meie mõtted ja teod loovad meie isiksuse. Jah, Autoritel ja lapsepõlvel ning keskkonnal on oma osa meie kujunemises, kuid inimese tahe on see, mis lõpliku viimistluse selles kujunemises annab. Ja varem või hiljem saavad meie tegemised ja tegemata jätmised väärilise tasu. Olgu siis negatiivse või positiivse.

Nii kulges Aeg oma rada ja mina selles. Varjudemaa lävi tuli aina lähemale. Mu ustav lemmikloom läks ootamatult vikerkaare taha jõulu esimesel pühal. Ilma igasuguse hoiatuseta, et haigus vms. Jõululaupäeva õhtu möödus traditsiooniliselt ning järgmisel hommikul teda enam ei olnud. Meenus vanaema ütlus, et ootamatult lahkunud lemmikud viivad kaasa peremehe mure või ähvardanud õnnetuse. Matsin oma koera, soovisin talle helget teispoolsust ning ütlesin, et see lahkumise põhjus oleks siis seda väärt. 

Vana aasta läks ja uus tuli. Hankisin kuskilt viiruse, kuid polnud väga aega seda põdeda, sest aasta oli alles alanud ning kohtumisi ja tähtaegu langes nagu tähti taevas. Ühel hommikul ärkasin metsikute valudega – olin jõudnud Varjudemaa lävele, kuid ma ise seda ei teadnud. Järgnes mitu kuud valusid ja arstid laiutasid vaid  käsi. Mind uuriti nii ja naamoodi. Oleks võinud ise jalga kangeks rohkem ajada ning nõuda rohkem, aga kui elada 24/7 valudes, mis on väga suured või vähe rohkem suured kuni teadvuse ähmastumiseni, siis väga terav pliiats enam ei ole. Suutsin keskenduda vaid kohustuste täitmisele.

Tahtejõud on see, mis inimest teel hoiab. Siiani imestan, et selles poolteadvusetus olekus lõpetasin ära lubatud teemad, osalesin lubatud kohtumistel ning suutsin tagada elamiseks vajalikud minimaalsed sissetulekud. 

Lõpuks jõudsid kätte ka kauaoodatud uuringute tulemused. Nende kuude kestel läksid valuvaigistid kangemaks, maailm ähmasemaks ning lapsed ärevamaks. Ma polnud nii tõsiseid arstide nägusid veel kohanud, kui tol hetkel, kui tulemused ette loeti.

Olin elanud kõik need kuud pea olematu tihedusega selgroolülidega. Iga liigutus või äkiline toimetamine oleks võinud lõppeda vegetatiivse seisundiga. Olles harjunud otsima põhjuste ja tagajärgede vahelisi seoseid ning esitades hulgim küsimusi meedikutele selgus, et aasta tagasi tehtud uuringutulemustesse oli meditsiinitöötaja sisestanud valeandmed ning see võimaldas naasnud sõralisel minu sees vohada tasemeni, kus iga järgmine liigutus võis osutuda halvavaks.

Pidin kuidagi enda jaoks mõistetavaks tegema teadmise, et mind ei murdnud mitte haigus, vaid töötaja, kes algse leiu paari reaga olematuks muutis. Kõige valusam elus on tagajärjega toimetulemine siis, kui sa tead, et ise sellesse olukorda panustanud pole, vaid oled teinud kõik nii nagu peab.

Olin jõudnud Varjudemaa lävele ja astusin Ajatusse Ruumi.