Teekond Varjudemaale

teekond

Vahel on nagu nende Hannibali filmidega, et päris esimene film tuleb viimasena. Tegelikult polegi ma mõelnud seda ajaveebi pidada mingis kuupäevalises järjestuses. Pigem on tegemist uitmõtete kinnipüüdmise ja sõnadesse vormimisega. Varjudemaal elamisel on üks hea omadus – pole olemas minevikku, olevikku ja tulevikku; on Aeg. Ja Aja suhtelist mõõdet iseloomustas minu jaoks kõige paremini Inimene, kes ütles – kõik oleneb sellest, kummal pool tualeti ust ollakse.

Elu Kiirteel on see, mida elavad suur osa tänapäeva inimestest. Kiirteel ei ole neid, kes pole sinna veel astunud või siis on jõudnud järeldusele, et aitab küll. Nii minagi rallisin, kogu oma olemusega, sest suurlinnatuled oli ahvatlevad. Ja minu puhul oli ikka nii, et kui juba, siis maksimaalselt ja kogu hingega. Ilmselt teeks ma seda siiani õndsas äraolemises, kui Emake Saatus ei oleks käsipidurit meelevaldselt kasutanud. Nii teadlik ma tol hetkel kohe kindlasti polnud, et oleks olnud võimeline Aega maha võtma. Pealegi oli NII palju huvitavat. Aga ma olin juba tol ajal Tasakaalukunstnik, seetõttu suutsin balansseerida täpselt õigel punktil, et Lambad olid söönud ja Hundid terved.

Ei, ma polnud sellel esimesel korral Tundetu Karjäärinaine, ka mitte lastetu ega üksikema. Esimest korda peale Emakese Saatuse ootamatut käsipiduri kasutamist  püsti tõustes, reaalsust tajudes ja inventuuri tehes olin ma matnud oma abikaasa ja kaotanud mõtlemisvõime. Mul olid alles imetabased kolm last, kodu ja rida kohustusi. Aga jonn on vanem kui meie. Tõusin, kloppisin põlved puhtaks, hindasin ümber olud ja eesmärgid, seadsin Sihi ning – asusin Elu Kiirteele. Ega siis sõit ei saa ju ometi pooleli jääda, kui adrenaliin veres möllab.

Sellel esimesel sunnitud peatumisel sain ma psühhiaatri käe all väga osavaks asendustegevuste leidmisel, mis mõistuse töökorras hoidsid. Aga ennem töökorda saamist olin ma ikka väga Suures Mustas Augus. Edevus – ütlete. Ei olnud edevus. See on Fakt. Oli päevi, kus ma ei suutnud oma laste nimesidki meenutada, rääkimata mõistusepärasest toimimisest. Aga see on mõne järgmise heietuse teema.  Inimene on väga visa, kui ta midagi otsustanud on ja olin seda minagi. Kiirtee jätkus.

Kui Emake Saatus teist korda käsipidurit tõmbas, siis toimus maailmade kokkuvarisemine. Öeldakse, et regress on oluliselt jõulisemate tagajärgedega. Võin praktikale tuginedes öelda, et on küll. Leidsin end seismast haigla välisuste ees olevalt platsilt. Mäletan siiani väga eredalt kogu hetke, kuni kevadise tuulehinguseni välja.

Ma väga püüdsin aru saada, mida mulle need öeldud sõnad siis tegelikult tähendavad. Sõnad olid tuttavad, kuid nende taga olev mõte kindlasti teadvusesse ei jõudnud. Läks väga mitu päeva ennem, kui sõnad – kaugelearenenud vähk – minus arusaadavaks said. Sinnamaale oli tegemist väga ebaisikulise infoga ja ma jätkasin oma harjumuspärast rutiini.

Sissekasvatatud kohusetunne, mis oli filigraansuseni lihvitud, ei jätnud mind. Ja ma olin oma laste ainus elusolev lapsevanem. Seega polnud mul väga palju aega keskenduda sisekaemuslikele eneseotsingutele ja ka tol korral ma Varjudemaa teeotsani ei jõudnud. Inimene kohaneb ning teeb oma kogemuste pagasist lähtuvalt uue plaani ning jätkab... Olen selle vahepealse aja, kus paralleelselt käis aktiivne ravi ja töötamine ning lapsevanemaks olemine täiesti võrdsetel rinnetel, looriga katnud ja mõelnud, et ma mõtlen selle kõige peale täpselt siis, kui Aeg küpseks saab. Keskendusin olemasolevale tegevusele ning ei filosofeerinud palju.  Kusagil alateadvuses tiksus mõte, et kolm on kohtu seadus.

Vahepeal jõudsid lapsed saada täiskasvanuks. Selle fakti teadvustamine oli üks Elu Ilusamatest Hetkedest. Seista oma Suurte Laste keskel ning tunda, et nad on Maailma jaoks valmis. See hetk on iga lapsevanema Ülim Hetk.  Midagi sarnast tunnevad ilmselt treenerid ennem olümpiamängude starti, kus nende käealused asuvad omandatud võimeid demonstreerima. Ka see on mõne järgmise heietuse teema. Järjekordne peatükk minu elatud elus oli valmis saanud, kuid ma ei teinud selleks peatust Elu Kiirteel. Ma olin osav – ma olin Tasakaalukunstnik.

Nii palju olin ma eelnevast kahest korrast õppust võtnud, et iga tegevuse alguspunkt olen ma ise. See on nagu umbes  siis, kui lennuki turvajuhiseid tutvustades öeldakse, et kõige esimesena tuleb panna hapnikumask pähe endale ja siis tuleb päästma hakata järgmisi.   Hindasin oma vajadused, tahtmised, soovid. Maandasin kõik riskid, mida suutsin ette näha ning jätkasin sujuvalt.  Mind on kasvatatud teadmises, et kui ma midagi tahan, siis ma pean selleks ka kõik tegema. Metoodiliselt ja järjekindlalt. Tasuta lõunaid ei ole. Ka seljataha vaadates saab tõdeda, et nii on. Kõik, millest olen unistanud või mida olen soovinud, olen saavutanud – hoolika läbimõtlemise, kavandamise, planeerimise ja järjekindlusega.

Kuid Varjudemaa teeots ootas. Ta oli kannatlik ja teadis, et tema Aeg on tulemas.