Sarjast - müstilised lood ja abipalve loo lahendamiseks...

Pole ammu elus müstilisi lugusid juhtunud, aga nüüd on järjekordne kogemus olemas. Kuna mu uudishimu on suur, siis palun lugejate abi selle loo küsimustele vastuste leidmisel. Kuid esmalt siis lugu.

Tavaline loengupäev koolis. Õppeosakonnast tuli meil, et mind ootab pakk nende juures. Pakk, siis pakk. Peast käis läbi mõte, et oi kui äge, jõulud on naasnud. Loengute vaheajal läksin üllatusele järele. Sain punase kinkekoti, millel minu nimi ja sees päris mitu Bô Yin Râ raamatut, mitu kvaliteetpilti tema maalidest ja tekstiga postkaart.

paar raamatunäidist pakist

Hakkasin krabinal otsima raamatutest pühendust – ei miskit. Lappasin läbi kõik piltide tagumised küljed – ikka ei miskit, kuni jõudsin postkaardi tagumise poole krüptilise tekstini. Seejärel uurisin töötajatelt, et kuidas saadetis nendeni jõudis? Nemad, et tulnud kena pikk noor mees, küsinud nimeliselt mind, siis kirjutanud kotile minu nime ja lahkunud end tutvustamata.

Ma olen aegade jooksul uskude vastu siirast huvi tundnud: lugenud, uurinud, küsitlenud. Mul on üks tuttav luterlasest kirikuõpetaja ja erinevaid uskusid praktiseerivad tuttavad, kellega ma aeg-ajalt pikalt erinevate uskude üle arutlenud olen. Ma ise pole kunagi olnud ühegi koguduse või usuorganisatsiooni liige. Hakkasin siis meenutama ja internetis guugeldama. Ei suutnud tuvastada ühtegi tuttavat, keda teaksin www.byr.ee nimetatud kiirgajana. Ainus selge järeldus, milleni jõudsin, on see, et see saadetis on konkreetselt minule ja selles on mingi sõnum, millest pean aru saama.

postkaardi esikülg

Kuna uudishimu on suur, siis tuli idee, et palun lugejatelt selle krüptilise sõnumi lahtitõlgendamisel abi. Palve järgmine: kui kellelgi on teadmisi või mõtteid, mis eesmärgil need minuni jõudsid või mis selle saadetise mõte on või mida tähendab see postkaardil olev tekst, siis palun kirjutage kas kommentaaridesse või meiliaadressil tasakaaluntsnik@gmail.com. 

Iseenesest on juba postkaardil olev käekiri huvitav. Saksa mõjud, ei ole tänapäevane kiires rutus kirja pandud. Vaadake tähtde “t”, “f”, “s” kirjutamise viisi. 

postkaardil olev krüptiline tekst

Ja siis see sümbol, mis kaardi pealkirjaks on pandud. Samas on postkaart justkui teisest ooperist, st Dalai-laama visiidi käigus loodud mandala.

Keegi on mõelnud konkreetselt minu peale ja püüab mulle edastada sõnumit. Ja sellel Kellelgil on usku minusse, et ma saadetud sõnumist aru saan ning teen enda jaoks sobivad järeldused. Ilmselgelt on see Keegi minu võimeid,  teadmisi ja kogemusi üle hinnanud, sest sõnum ei ole minuni jõudnud. Selle eest sai põnevust küllaga. Olen neist raamatutest osa läbi lugenud ja kindlasti loen ka ülejäänud läbi. Neis on eatu ja ajatu tõde, see on kindel. Kuid, mis on see sõnum minule, see on seni tabamatuks jäänud. Ja seda tean ka, et kui küsimus, millele hing vastust ihkab, välja hääldada, siis varem või hiljem tuleb ka vastus. Sedakorda tahaks varem, sellest ka see abipalve... mitu pead on mitu pead.

Olen oma elatud aja jooksul igasugu vahvaid anonüümseid kingitusi kulleritega saanud: küll lilli, mänguasju, luuletusi, veine jms, kuid ei midagi sellist. Igal juhul tänud sellele inimesele, kes minu peale mõtles.

 

Head Lugejad, kui Teile kellelgi tekib mingi mõte, siis palun jagage!

Teraapilised mõtetelahkamised ja rahu Iseendas

Tempokas, asine ja kiire arginädal sai selleks korraks otsa. Emotsionaalsed amplituudid äärest ääreni. Oluline on, et kõik antud lubadused täidetud, püsin kenasti ajakavas ning rahu iseendas taastatud. Torm veeklaasis oli eilse hommikuni okas minu hinges, mille eemaldamisega tegelesin korralise haiglapäeva kestel ja õhtuks oli olemine jälle klaar.

Ikka ja jälle jõudsin küsimuseni - miks reageerisin nii valuliselt sellele, kui keegi minu jaoks inimlikust vaatest nõmedalt käitus? Kas see oli koht, kus pidin empaatiavõimet kasutama? Vaevalt. Need käitumised ei olnud suunatud kellelegi isiklikult, vaid peegeldasid maailmale Käituja üldist tegevusmustrit ja vahet polnud, kes neis oludes adressaadiks oleks osutunud. Seega need ei vajanud mõistmist. Minu jaoks on suur vahe: kas ma püüan aru saada või mõista. Kõike ei ole vaja mõista, kuid vahel on vaja aru saada põhjuslikust seosest.

Osa inimestest ongi sellised, et nad toimivad emotsiooni- ja tekkepõhiselt ning läbi isikliku vaatenurga, konteksti arvestamata. No, kui ei ole tuju, siis ei teegi ja kui oligi vaimne tasakaalutus, siis ei saagi tööd teha või kui keegi pakub midagi põnevamat välja, siis tulebki just sellega tegeleda ning jätta ülejäänud maailm ootele, sest vahet pole, et on tähtajad ja antud lubadused. Vabastav leid oli see, et põhjustest arusaamine, rääkimata mõistmisest, sellistes olukordades ei olegi vajalik. Fakti nentimine ja lahenduse leidmine on piisav, et edasi minna.

Igal inimesel on Oma Lugu ja Tee ning ei ole minu asi sellesse süveneda rohkem, kui see mind vahetult puudutab või minu tegemistega seotud on. Ma ei saa elada kellegi teise eest. Puudub igasugune vajadus. Keskenduma peab olulisele – antud kontekstis oli see eesmärgi saavutamine. See on nagu sõitmisega kiirteel:  oled teel punkti B; pead märkama mahasõite ja ristteid jms teel olevat koos suunaviitadega. Nad on olemas, neis tuleb orienteeruda ja valikuid teha, et määratud eesmärgini jõuda; kuid ei pea maha keerama ja vaatama, kuhu need täpselt viivad, rääkimata peatumisest ja lähemalt uurimisest. Vastasel juhul tekitan ise samase olukorra, mis vaiba jalge alt ära tõmbas. Nii et ka empaatiaga tuleb ettevaatlik olla, eriti töö-alases olemises.

Teine teema, mis pähe trügis ja lahendamist tahtis (taaskord), oli nõrgaks olemise teema. Selge on see, et meil kõigil on oma nõrkusehetked ja nad peavadki olema, sest oleme vaid inimesed ning selliste hetkede ignoreerimine või eitamine oleks ebaaus eelkõige enda suhtes ja puhas valetamine teiste jaoks. Küsimus ei ole selles, kas nõrkusehetked on vajalikud või mitte, vaid selles, kas peab iga soovituse või näpuga näitamise peale end keerama/pöörama nagu tuulelipp liigub tuule suunas. Nõrk inimene on see, kes hoolimata oma sees olevast teadmistest või tõekspidamisest teeb seda, mida väline keskkond arvab ja mis ei kattu enda sees olevaga.

Nõrkuskehted on puhastavad ja vabastavad ning näitavad ära selle osa inimeses, millega on vaja tööd teha. Kuid neid ei saa välja elada keset sootsiumi/sootsiumi ees. Need hetked on intiimsed ja vajavad isikliku ruumi ning aega nendega tegelemiseks ilma, et väline keskkond kaasatud oleks. Keegi ei suuda koos eksisteerida pidevas labiilses seisundis olevate inimestega lõpmatu hulk aega. Nad on väsitavad, ebausaldusväärsed ning alati ettearvamatud (ma ei arvesta siin haigete, ehk diagnoosiga inimesi). Oma eraellu ma selliseid inimesi ei lase ja kui nad mingil põhjusel on sinna sattunud, siis on vaid aja küsimus, kui teed lahku viivad (va lähedased, ehk perekond/sõbrad ja vahel ka tuttavad). Töö-alases olemises ma väldin selliseid eos. Kui mõni selline Kliendiks tahab saada, siis tavapäraselt keeldun, see tulemuse saavutamine osutub tavaliselt kordi raskemaks, kui kui tulemus väärt on – seega ei tasu see Hind end ära (eriti emotsionaalses võtmes).

Nõrkushetkede juurde tagasi. Kui keegi/miski oma sõnade/tegude/olemisega minus sisemisi raputusi põhjustab, siis ma eelistan nn enda lappimisega tegeleda ilma, et keegi seda varisemist pealt vaatab. Omal ajal nimetasin seda olemist Oma Deemonitega lahingute pidamiseks. Suur osa siin on kindlasti hirmudel, mis võimaldavad selliste olemiste teket. Aja jooksul on neid aina vähem ja vähem ning palju sõltub sisemisest tasakaalust. Kui sisemine tasakaal on paigas, siis need hetked on äärmiselt harvad: kord-paar aastas, kui sedagi. Ja sisemise tasakaalu säilitamise jaoks on vaja veeta endaga regulaarselt aega. Vähemalt tund päevas endaga. Nii et tegelikult võib tõdeda, et tagasi Metuusala juurde – kõik algab Iseendast ja Elu kiirteel rallides ilma peatusteta on liiklusõnnetuse oht palju suurem, kui teha regulaarseid mahasõite, et järele mõelda ja endaga hästi läbi saada.

Ja veel olen jõudnud äratundmisele, et aastate elades ja kogemuste lisandudes kasvab võime näha ja mõista üldist pilti selliselt, et detaile ei kaota, ehk siis analüüsi- ja sünteesivõime areneb. Oskus tervikut näha on väga väärtuslik, see hoiab inimest vaimselt palju tervemana, lisaks optimeerib ka kõiki teisi olulisi ressursse (sh aega ja raha). Leidsin ka üle artikli endaga hästi läbisaamise teemal. Kui selle sõnumi tuumani jõuda, siis nii ongi, aga see pole selle postituse teema. Väike kõrvalepõige vaid. Kuid meditatsiooni aitab. Igaühe jaoks nn oma viis ja tee, kuidas endani jõuda, kuid see töö ja vaev tasub ära. Annab helgema olemise selles Maailmas. 

Miks me oleme kaotamas loodusrahvaste tavasid? Ehk ka sellepärast, et keskkond selleks pole terviklik? See on ka teema, mis vajab mõtisklemist...siis kui Aeg küpseks saab.

Surnukspeetud Laps ärkas ellu...

Kes annab tagasi hingerahu?

Jagan Teiega lugu, mis on elust enesest ja väga mõtlemapanev. Lugu Naise elu olulisest sündmusest, lõpmata suurest kurbusest ja sellest, kuidas minevik meid tänapäevas kinni püüab ja valusaks võib osutuda, kuigi kõik teod said tehtud õilsatel eesmärkidel ja kellelegi halba soovitamata.  Lugu algab nüüd.

Aeg ja kultuuriline taust: sügav nõukogude aeg (ca pool sajandit tagasi). Tol ajal oli kodutus võrdsustatud hulkurlusega ja kriminaalkorras karistatav. Samuti koheldi inimesi, kes töö ei käinud. Ühiskonna hukkamõistu pälvisid ka vallasemad ning paarid, kes oma kooselu ei abieluks ei olnud registreerinud. Abielludes löödi sellekohane tempel inimesele passi. Passis oli ka sissekirjutus ja kui miilits öösiti kodudes passi kontrollimas käis ja inimene osutus olevat passist erineval aadressil, siis pidi ta selgitusi andma ning kui miilitsat põhjus ei rahuldanud, siis võis ta selle inimese sealt elamisest kaasa viia miilitsajaoskonda ning teda kinni pidada seni, kui selgus, kas põhjus sissekirjutusest erineval aadressil viibimisest oli õige või mitte. Ka selle eest oli karistus ette nähtud. Sotsialistlikus ühiskonnas oli täiskasvanud Inimene abielus pereinimene, kes austas ja tegi tööd ning kellel oli oma kodu.

Armastus viis kokku väga noore naise ja mehe. Naine ja mees leidsid omale unistuste kodu ja algas helge kooselu. Kuna paar oli noor ja raha oli vähe, siis oli plaan pulmad teha, kui sääste on piisavalt kogutud. Emakesel Saatusel olid muud plaanid. Naine jäi lapseootele. See laps oli igati oodatud, kuid passis puudus tempel.

Sünnitusmajad meenutasid tol hallil ajal vanglaid: sisse lasti vaid sünnitajaid ning välja said siis, kui arst lubas, külalisi vastu ei võetud.  Äsjasünnitanuid mitteabielus olevaid naisi kummitasid voodiserval sotsiaaltöötajad, juristid jms asjapulgad, kelle pühaks ülesandeks oli ajupesu, mille tulemusel vallasemad loobuksid lastest. Sotsialistlikus ühiskonnas sünnitasid väljaspool abielu lapsi vaid lõtvade elukommetega naised.

Kõnealune naine (nimetagem ta Maarjaks) sai kogu selle sotsialistliku ajupesu osaliseks kõikide asjaomaste ametnike poolt. Lisaks kasutati väga alatut võtet: valges kitlis inimene tuli ja selgitas äsjasünnitanud Maarjale, et vastsündinu on väga haige ja isegi, kui laps ellu jääb, siis vallasemana ei suuda ta haige lapse eest hoolitseda ning varem või hiljem sureb lapsuke siiski. Tulemuseks sunniti täiesti segadusse aetud ja kurnatud Maarjat allkirjastama paberit, millega ta vanemlikest õigustest loobus ja millest talle loomulikult teist eksemplari keegi ei andnud ning Maarjal puudus ka selge meel seda küsida.  Last emale ei näidatud, vaid seoti rinnad kinni ning peale läbivaatust ja terveks tunnistamist lubati ta koju.

Maarja koos Mehega leinasid last, keda oldi väga oodatud. Tol hallil ajal ei tulnud keegi selle peale, et arstid ja võimuesindajad ei pruugi tõtt rääkida. Nende jaoks kehtis teadmine, et laps on surnud.

Läksid aastad. Noorest Naisest ja Mehest said patus elavate inimeste asemel igati ontlikult registreeritud abielupaar ning sündisid ka lapsed. Aja möödudes meenutati pühade aegu ja muudel perekondlikel kogunemistel alati ka seda last, keda koos perega polnud. Eluõhtul on noorest Maarjast saanud vanaema, kes on matnud oma Mehe.

Paar nädalat tagasi helises telefon. Tundmatu hääl küsis, kas teie olete proua X. Jah, vastab Maarja. Olen Y (andkem nimeks Miikael) minia ja me sooviksime emaga teha talle kingituseks sugupuu. Aga kuna Miikael on lapsendatud, siis sooviksime sugupuusse bioloogiliste vanemate kohta andmeid. Järgnes pikk vaikus - Proua Maarjal kadus kõnevõime ja süda jättis lööke vahele. Ta ei saanud millestki aru. Kui hingamine taastus ja kõnevõime tagasi tuli, siis paljude küsimuste järel selgus järgmine lugu.

Maarja vastsündinud laps, kes tunnistati väga haigeks ja kohe surevaks ning kellest sunniti Noort Ema loobuma, anti lapsendamiseks ontlikusse sotsialistlike väärtustega peresse. Kasuvanemad kasvatasid Miikaelist igati terve ja tubli Eesti Mehe. Tänaseks pea pool sajandit elanud Miikaeli toimekas naine ja ämm otsustasid tähtpäevaks kinkida talle sugupuu, et inimene oma juuri teaks ja tunneks.

Uurinud ja puurinud Miikaeli dokumente ja muid avalikke allikaid, said nad teada Maarja nime ja kontaktid ning tulemuseks sai Maarja shokeeriva telefonikõne, mis leinatud mineviku täiesti elavana tema olevikku tõi. Tema surnuks peetud poeg oli täiesti terve ja elujõus. Lisaks avaldasid helistanud minia ja ämm kogu tõe selle kohta, mida nad arvavad emast, kes on oma lapsest vabatahtlikult loobunud. Ja et oma eesmärk kindlasti täita, siis helistasid aktiviseerunud uushõimlased Maarja õele ja avaldasid ka temale kogu tõe Maarja kohta ning ei unustanud lisamast oma arvamust sellise käitumise kohta ja palusid survestada Maarjat, et ta annaks andmed sugupuu kohta.

Maarja ja tema õde ning elusolevad lapsed panid pead kokku ja proovisid aru saada, mida minevik neile kogu selle looga öelda tahtis. Esimesena jõudsid nad järeldusele, et äkki mingid petturid proovivad end perekonda smugeldada, et saada õiglast osa varandusest ja muust saamatajäänud tulust.

Seejärel uppus muresse Maarja, kes ei suutnud täpselt meenutada poolesajanditaguseid traumaatilisi sündmusi, et millele ta siis täpselt oma allkirja oli andnud.  Peas tiksus järjekindlalt küsimus, et äkki ongi surnuks peetud ja leinatud poeg päriselt ka elus, kuid kurja saatuse tahtel temalt võetud. Süükoorem kasvas koos küsimustega. Pikkade nõupidamiste järel jõudsid nad oma looga minuni.

Tänaseks on nad hakanud tegema järelpärimisi tolleaegsesse sünnitusmajja ning seejärel pöörduvad järgmistesse institutsioonidesse, et esitatud väidete õigsust tõendada ja kui tõesti selgub, et surnuks peetud poeg on elus, siis soovib Maarja Miikaelile selgitada ära loo, kuidas lapselt ema võeti, sest ühiskonna kuvand ei näinud ette, et lapsed sünnivad abieluväliselt, mis sellest, et laps oli oodatud ja armastatud vanemate poolt.

Ülejäänud uushõimlased saavad järgmise pöördumise korral soovituse elada oma elu ning palve mitte sekkuda kellegi minevikku ilma asjaomaste isikute nõusolekuteta.

Sellel lool on palju tahke ja veel rohkem küsimusi, kuid las need olla.  Igal juhul on tänaseks mineviku olevikku toomine muserdanud kahte hinge (olenemata sellest, kas need faktid tõele vastavad või mitte). Kes ravib terveks Maarja hinge? Kes annab leevendust Miikaelile?

Ennem mineviku üleskaevamist õilsal eesmärgil tuleks konsulteerida asjaomastega ja veenduda, et neil selleks ka soov olemas on. Ja kui see on kellegi viis haiget nalja teha või kätte maksta, siis tasub meenutada vanarahva ütlemist, et meie teod jõuavad tagasi meie enesteni ja seda hoolimata sellest, kas need olid head või halvad. Ainult aja küsimus ja mida pikema ringiga tulevad, seda suuremad on protsendid. Kindel on vaid see, et nad tegijani tagasi jõuavad.