Pühapäev, 28. jaanuar 2018

Sarjast - müstilised lood ja abipalve loo lahendamiseks...

Pole ammu elus müstilisi lugusid juhtunud, aga nüüd on järjekordne kogemus olemas. Kuna mu uudishimu on suur, siis palun lugejate abi selle loo küsimustele vastuste leidmisel. Kuid esmalt siis lugu.

Tavaline loengupäev koolis. Õppeosakonnast tuli meil, et mind ootab pakk nende juures. Pakk, siis pakk. Peast käis läbi mõte, et oi kui äge, jõulud on naasnud. Loengute vaheajal läksin üllatusele järele. Sain punase kinkekoti, millel minu nimi ja sees päris mitu Bô Yin Râ raamatut, mitu kvaliteetpilti tema maalidest ja tekstiga postkaart.
paar raamatunäidist pakist
Hakkasin krabinal otsima raamatutest pühendust – ei miskit. Lappasin läbi kõik piltide tagumised küljed – ikka ei miskit, kuni jõudsin postkaardi tagumise poole krüptilise tekstini. Seejärel uurisin töötajatelt, et kuidas saadetis nendeni jõudis? Nemad, et tulnud kena pikk noor mees, küsinud nimeliselt mind, siis kirjutanud kotile minu nime ja lahkunud end tutvustamata.

Ma olen aegade jooksul uskude vastu siirast huvi tundnud: lugenud, uurinud, küsitlenud. Mul on üks tuttav luterlasest kirikuõpetaja ja erinevaid uskusid praktiseerivad tuttavad, kellega ma aeg-ajalt pikalt erinevate uskude üle arutlenud olen. Ma ise pole kunagi olnud ühegi koguduse või usuorganisatsiooni liige. Hakkasin siis meenutama ja internetis guugeldama. Ei suutnud tuvastada ühtegi tuttavat, keda teaksin www.byr.ee nimetatud kiirgajana. Ainus selge järeldus, milleni jõudsin, on see, et see saadetis on konkreetselt minule ja selles on mingi sõnum, millest pean aru saama.
postkaardi esikülg

Kuna uudishimu on suur, siis tuli idee, et palun lugejatelt selle krüptilise sõnumi lahtitõlgendamisel abi. Palve järgmine: kui kellelgi on teadmisi või mõtteid, mis eesmärgil need minuni jõudsid või mis selle saadetise mõte on või mida tähendab see postkaardil olev tekst, siis palun kirjutage kas kommentaaridesse või meiliaadressil tasakaaluntsnik@gmail.com

Iseenesest on juba postkaardil olev käekiri huvitav. Saksa mõjud, ei ole tänapäevane kiires rutus kirja pandud. Vaadake tähtde “t”, “f”, “s” kirjutamise viisi. 
postkaardil olev krüptiline tekst
Ja siis see sümbol, mis kaardi pealkirjaks on pandud. Samas on postkaart justkui teisest ooperist, st Dalai-laama visiidi käigus loodud mandala.

Keegi on mõelnud konkreetselt minu peale ja püüab mulle edastada sõnumit. Ja sellel Kellelgil on usku minusse, et ma saadetud sõnumist aru saan ning teen enda jaoks sobivad järeldused. Ilmselgelt on see Keegi minu võimeid,  teadmisi ja kogemusi üle hinnanud, sest sõnum ei ole minuni jõudnud. Selle eest sai põnevust küllaga. Olen neist raamatutest osa läbi lugenud ja kindlasti loen ka ülejäänud läbi. Neis on eatu ja ajatu tõde, see on kindel. Kuid, mis on see sõnum minule, see on seni tabamatuks jäänud. Ja seda tean ka, et kui küsimus, millele hing vastust ihkab, välja hääldada, siis varem või hiljem tuleb ka vastus. Sedakorda tahaks varem, sellest ka see abipalve... mitu pead on mitu pead.

Olen oma elatud aja jooksul igasugu vahvaid anonüümseid kingitusi kulleritega saanud: küll lilli, mänguasju, luuletusi, veine jms, kuid ei midagi sellist. Igal juhul tänud sellele inimesele, kes minu peale mõtles.

Head Lugejad, kui Teile kellelgi tekib mingi mõte, siis palun jagage!

Pühapäev, 14. jaanuar 2018

Pühin ajaveebiukselt tolmu ära...

tõbiste pataljoni tervitused netiavarustest
Tere minu unarusse jäänud ajaveeb. Pool jaanuarist on ajalooks saanud. Jõulude ajal mind mahamurdnud bronhiit on visa lahkuma ja samas on töö-aasta täie hooga peale hakanud. Haigused haigusteks. Mul neid kohe kamaluga võtta, kuid nii kehvalt  pole ma ikka end väga kaua tundnud. Nõrkusest ülesaamine ja taastumine on ulmeliselt vaevaline. Iga liigutus tundub olümpiamedalit väärt olema. Esimene töönädal sai läbi ja olen väga rahul. Siiani jalul, paranemises ja nüüd ka töönädalast väljapuhanud.

Terve detsembrikuu lidusin haigla vahet. Alguses enneaegne tehnoülevaatus, sest kasvajamarker veres lidus sprinterisammul ülespoole ja seejärel bronhiit. Markeri tõusu tingis uute väikeste kollete lisandumine, millele piiri panemiseks sain kaks nädalat kiiritust. Ilmselt seal metalllaua peal ja suhteliselt jahedas ruumis palja ülakehaga lesimine minusse bronhiidipesa sisse seadis.

Seejärel tekkis arstil mure, et kuna bronhiit keeldus lahkumast ja kaks antibiootikumide kuuri olulisi paranemismärke ei toonud, et va koledik on edasi pusinud. Kuid õnneks sisemise ilu lähem uuring seda kahtlust ei kinnitanud. Alustasin esmaspäevast ka tabletikeemiaga. Hea uudis see, et kasvajamarker on langenud poole võrra viimase tulemusega võrreldes.

Aga see tabletikogus, mida neelama pean, seda on uskumatult palju. Kui tavapäraselt  dieedipidamisel jälgitakse, et teatud kaloraazi ei ületata, siis pean jälgima seda, et miinimum täis süüa. Maitsemeeli ikka veel suurt pole, lisaks ravimid ja siis teejoomised ning söömine tundub täiesti üleliigne, sest kõht on kogu aeg täis. Ideaalne olnuks, kui see nädal oleks veel taastumiseks jäänud, kuid paraku tuli end eesrindele pukseerida.

Nii et mitu lahingut organismil korraga pidada. Õnneks nüüd kõik paranemises, aeglases, kuid ikkagi. Käsi ka tasapisi taastub. Ega teda suurt millekski veel kasutada ei saa, kuid suurtest närvivaludest olen lahti saanud, alles on kohatine paine. Trükkimiseks saan juba sobib. Korraga ca veerand tundi, siis peab pausi tegema ja külma ei talu üldse. Detsembris väljaväänatud puusaliiges on ka pea taastunud. Liigun suures osas karguta, kuid õueminemisel võtan ikka kaasa. Aitab parajat tempot hoida, sest automaatselt tahaks jalad kohe kiiremini liikuma hakata.

Postitus kõlab nagu tõelise vanuri argipäev. Aga õnnetused ei hüüa tulles ja kui nad juba tulema hakkavad, siis ikka karjakaupa. Sel korral pole musta auku vajumisega aega tegeleda olnud, sest kogu energia on läinud tervenemisele ja enda püstihoidmisele. Tuletasin jälle meelde nagu eelmisel kevadel, kuidas imikud on võimelised murdosa sekundipealt uinuma, kui väsimus saabub. Silm lihtsalt vajub kinni ja kogu lugu.

Nii et aasta lõpp ja algus on keerulised ja rasked olnud, kuid ükski seisund pole lõputu ning juba on parem. Seega edasine vaid positiivses suunas. Töises plaanis olen ajagraafikust tiba maas ja tempot esialgu tõsta ei plaani, kuid midagi traagilist pole. Hea meel on mul laste üle, kes kohe, kui ma rivist välja langesin, teatepulga sujuvalt üle võtsid. MTÜ Iseseisvad Lapsed toimivad endiselt suurepäraselt ja majapidamine ka seetõttu täiesti toimiv.

Vot sellised lood siis selleks korraks. Eneses kondamiseni ja ajatute mõtete lahkamiseni pole suurt jõudnud. Meditatsiooniga tiba tegelenud, et ree peale täralibisenud tervist tagasi tirida, kuid see ikka pisukene toimetamine. Puhkamine jääb ka mõneks teiseks homseks, kuni täielikult taastunud olen.

Headele Lugejatele mõnusat pühapäeva jätku!



Esmaspäev, 1. jaanuar 2018

Alanud täiesti uus aasta...

uude aastasse...
Järjekordne uus aasta on alanud.  Ernst Hemingway on kirjutanud: 
Asjade eest, mis sulle rõõmu valmistavad, võib maksta mitmeti: teadmiste, kogemuste, riski või rahaga. Et elust mõnu tunda, selleks tuleb õppida oma raha eest midagi täisväärtuslikku saama ja seda teadlikult nautima. Üldiselt on see võimalik. Maailm on hea kaubamaja.
Nii et tarka ostlemist selles kaubamajas; et alanud aastas oleks põhjust rohkem südamest naerda; et Teie ümber oleks inimesed, keda usaldate; et hoolivus ja tähelepanelikkus oleks osa argipäevast; et päeva lõpetades oleks rahulolu olemises ning et hommikuti ärgates oleks päike ka siis hinges, kui taevas on pilvedel kõhud vastu maad! 

Tsitaadid on head. Suudavad lühidalt kirjeldada mõtet, mis oma peas kuidagi sõnadeks ei saa. Vahel õnnestub ka muidugi, kuid lihtsam on tsiteerida.  Kui nüüd vooluga kaasa minna, siis peaks kirja panema rivi lubadusi, mida kõike uuel aastal teha tuleks või paremaks saaks. Kuid kõik oluline on juba ammu lubatud ja seatud ning miskit uut pole. Pigem siis niipidi, et kõik see, mis seatud on, ka realiseeruks ning et selleks jätkuks jõud, tahtmist ja visadust! aah, ärgem unustagem tervist, see on kõige peamine ja kõige alus!

Jäin ennist mõtlema Ebapärlikarbi poolt esitatud küsimuse üle, et milline on ideaalne vana-aasta õhtu! Ilmselt sõltub kõik tujust, võimalustest, vajadustest jms. Lasin silme eest läbi eelnenud aastate vana-aasta õhtuid ja kõik on olnud just nn Õiged. Olen võtnud vastu külalisi, olen ise külas käinud, osalenud vastuvõttudel jms. Teist aastat järjest olen olnud üksinda kodus. Ilmselt oleksin olnud üksinda kodus ka siis, kui terve oleksin olnud.

Ennem, kui lapsed mööda linna laiali jaotusid, tegime ühise õhtusöögi ja siis saabus elamisse vaikus. Muusika, küünlad, mõtted, sisemine rambus... ja siis kell üksteist algas ülelinnaline ilutulestik, mis vaibus ca kella poole kahe paiku, Minu kaval plaan võtta uus aasta vastu magades ei õnnestunud, sest Kassitaadile see müra ei sobinud ja ma hoidsin teda ca tunnijagu süles. Jõudsingi järeldusele, et eks igas eluetapis ole see nn ideaalne vana-aasta õhtu tiba erineva moega. 

Vot sellised lood siis alanud tutika aasta esimeseks päevaks. Homsest hakkab maailm tasapisi pidustuste hooajast toibuma ja käivitub tavaline argirütm. Viimane nädal puhkusest on alanud ja kavatsen selle viimase mikromeetrini ära kasutada, sest olemine on juba enam-vähem inimesemoodi. 

Head jätku!


Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...