Rääkida või mitte rääkida...selles on küsimus?

kumba siis?

Teatavasti on Eesti väike ja ega maailmgi suur pole. Inimesed ikka suhtlevad omavahel ja nii juhtub, et pealtnäha täiesti võõraid inimesi on võimalik seostada. Jutt, mida räägitakse, jõuab pikemat või lühemat teedpidi inimeseni, keda sisu puudutab. Vot ja ma olengi nüüd see viimane lüli, kelle vahendusel võiks info algallikani jõuda. Mind kummitab juba jupp aega küsimus, kas rääkida või mitte?

Olen üsna sotsiaalne hälvik. Jutud stiilis “naised saunas rääkisid” ei jää mulle meelde (va erandid). Teate küll, selektiivne kuulmine või siis nn kahe kõrva efekt – ühest sisse ja teisest välja. Kuulen küll, et see või teine tegi/jättis tegemata seda või toda, kuid mõni aeg hiljem on see meelest läinud. Selektiivne mälu kuulmisele lisaks, mis teha. Ja teisalt, mis see minu asi on, mida keegi tegi või tegemata oma isiklikus elus jättis ja veel mingeid hinnanguid sinna otsa jagada...brrrr... ei ole minu jaoks.

Niisiis dilemma – kas rääkida või mitte? Ebameeldivatel ja murettekitavatel teemadel ei tahaks niisamagi rääkida, kuid ebameeldivaid asju edastada, mida kolmandatelt isikutelt kuulnud oled, et kuule ma kuulsin, et ....

Olen aegade jooksul sellistes olukordades esitanud endale küsimusi: kas minu rääkimine muudaks selle inimese jaoks midagi? St kui ma selle info edasi annan, kas siis peale selle, et Kuulja õnnetuks/kurvaks muutub, miskit muud ka muutub? No näiteks kuulsin, et see või too oli ühe teki all hoopis võõra inimesega. Mida ta selle teadmisega peale hakkab? Läheb  koju ja tõstatab teema ning elu läheb samamoodi edasi, st muutusi ei toimu, kuid tera on idanema pandud. Pole ju pikemas vaates mõtet. Miskit ei muutu, kui kahtluseuss hakkab purema ja mine tea, kui suure augu ühel päeval valmis suudab närida.

Sellise järelduseni jõudes olen kuuldu omateada jätnud, kui just algallikas otse sellekohast küsimust/arvamust pole palunud. Usaldan oma nn sisetunnet. Peale sisemise kinnituse saamist on see infokild ka mu meeltest kadunud. Sedakorda kuidagi kummitab, st tuleb aga meelde ja kaob jälle ära. Nii juba mitmes ring.

Muidugi on ka kuuldud info tõepärasus ja sisu olulised, et kaaluda, kas rääkida või mitte. Niisama suvalisi hinnanguid ei ole mõtet kunagi edasi rääkida, neid ei viitsi kuuldagi ja õnneks selline jutt tavaliselt minuni ei jõuagi. Põhjus lihtne, ma neid kliimasoojenemise mõttes telefoniefekti edasikandjaid ei tunnegi.

Aga küsimus tekib ja siis jälle kaob....

Omaette olemise omas olemises....

omaette olemise omas mullis...

Üks pühapäevane kirjutis on puudu. Talv tuli tagasi. Käisin Lääne-Virumaal ja seal oli tõeline jõuluilm. Keskkonnast väljaastumine on tõeliselt kosutav. Ja koju tagasijõudmine on alati mõnus. Sõpradega maailmalahkamine õdusas olemises kuulub tõeliselt riigipühadeaegsesse ajaveetmisesse.

Täna on veel laisk pühapäev. Aja kulgemise mõttes, st kella ei pea vaatama. Ja veebruar lõppeb kohe ning ongi esimene kevadkuu kohe algamas. Märts kõlab palju paremini ja lõbusamalt kui veebruar.

Pea on täna kenasti mõttelage. Mõtterongid on depoos ja ei ole üldse altid koostööle. Hakkasin töönädalat nn kokku panema ja ajude hammasrataste raginat on kaugele kosta. See on vaevaline ja oiglev, et kas tõesti. Tegelikult kuluks üks töövaba nädal ära. Jaanuari algusest on tempo tõusvas joones läinud. Homme tuleb kuidagi haiglapäev õhtuste loengutega ühildada.

Isegi ühtegi kriitilist mõtet ei kola ringi. See on ilmselgelt hea näitaja. Jäin hoopis mõtlema isikliku ruumi vajaduse üle, st kui erinev see inimeseti ikka on. Mulle on lapsest saati olnud vaja palju aega ja ruumi iseenda jaoks. Mitte, et mulle inimesed ei meeldiks või et mul suhtlemisega raske oleks. Lihtsalt seal, nn omas mullis, on olla mõnus.

Teisalt, ma ei ole olnud ka suhtlemisvaakumis pikemat aega kui nädal. Vähemalt nii palju, kui teadvustada suudan. Sellest ajast villand ei saanud, pigem jäi teadmine, et väheks jäi. Pole õnnestunud selle poole sajandi jooksul  nii pikka ajavahemikku üksinda olla, et oleks mõistnud, mis see piir on, kus ma tõesti tunnen inimestest või nendega suhtlemisest puudust. Jällegi tõdemise koht, et ega ennem teadmine ei saabu, kui kogenud pole. Senini on mingi aimdus, et vist nii on. Igatahes on vajadus üksiolemise järele suurem, kui võimalust on olnud. Küllastumise punktini pole igatahes jõudnud.

Huvitav, kas see omaetteolemise vajadus on geneetilise, st kas see tuleneb isiksuseomadustest või millega see seotud võiks olla? Pole selle peale palju mõelnud. Kõik mu lapsed on erineva omaetteolemise ajalise vajadusega või siis saab neil nn karjas olemisest erineval ajal isu täis ja nad tõmbuvad oma tubadesse.

Meil on aegade hämarusest tava, et kui on tahtmine omaette olla, siis võib rahus pugeda oma tuppa ja ukse kinni panna. Keegi väljastpoolt ust ilma toavaldaja loata ei ava. Avatud uks on märgiks, et võib siseneda ilma koputamata. Mingid kasvamisest tulenevad ealised iseärasused ja piiride kontrollimine on muidugi olnud, kuid suures plaanis ei ava elamises kinnist ust keegi ennem, kui toavaldaja pole “jah” öelnud. Lõpetasin lastetubade koristamise ka nende varateismeliseeas, va paar korda aastas akende pesemise ja kardinate vahetamise ajad.

Ühe lapse teismeliseajastu perioodil, kui maailm osutus nii ebaõiglaseks kohaks, et tuppa taandumine kippus tipmena ukse paugutamisega,  kruvisin peale kolme eelnevat hoiatust ukse eest ära. See kinnistas Lapses kiirelt teadmise, et hoolimata oma sisetundest ja põlgusest Maailma vastu, tuleb uksed vaikselt sulgeda.

Sellised lood siis selleks korraks. Järgmise kirjutamiseni jõuan ilmselt nädala pärast. Samas, eks Aeg näita. Tuleb tihe arginädal. Kohtumiseni järgmise mõttepusa juures!

Heietus Laisast Pühapäevast...

laisa pühapäeva eri...

Süngetest hetkedest elus kirjutatud küll, aeg lehte keerata. Käes on selle nädala hingamisepäev. Taas ükskord olen nautlemas voogavat muusikat ja hommikust Õige Maitsega kohvi. Maailm on ärkamises. Pühapäeva algus on tasaste ja pehmete vibratsioonidega. Aknast vaadates tundub linn pooltühjana ning hetkeks taban end mõttelt, et linn on hangunud.

Kui sisemine ja väline rütm on kooskõlas, siis tekib sisemusse mõnus kassilik ja rauge tunne. Kõik on hästi ja mul on terve päev aega seda olemist nautida. Kogu päeva jooksul olesklen sisemise vajaduse järele. Targad inimesed on raamatusse kirja pannud, et vabadus on tunnetatud paratamatus. Ja nii ma olen seda ka aegade jooksul mõistnud.

Pühapäevasesse looderdamisesse kuulub näiteks käsitöö tegemine mõne telekast tuleva eestikeelse pisarakiskujast filmi saatel, mis alati õnnelikult lõppeb ja raamatutulugemine, mis sujuvalt lõunauinakuks üle läheb. Vahel käin ka parkmetsa kuulamas. Täna ma jätan selle osa vahele, sest nädal on olnud füüsiliselt üsna koormav ja luustik nõuab lesimist ning olematuid sundasendeid.

Laiska pühapäeva kuulub ka midagi head söömiseks. Kui lapsed väiksemad olid, siis algas pühapäev alati traditsiooniliste pannkokkidega. Mõtlesime tibividinaga teha puuvilja plaadikooki, mida õhtul koos klaasi piima või teega nautida. 

Tundub planeeritud tegevuste jadana, kuid tegelikult võivad kõik need tegemised olla suvalises järjekorras või üldse olemata jääda, sest pole mingit vajadust need kindlasti ära teha. Seega on hunnik valikuid, kuid mitte midagi kohustust. Ja see teebki puhkepäevast hingamisepäeva.

Kui ma kunagi endaga sellise päeva olemasolu nädalas kokku leppisin, olid lapsed veel noored. Kaksikud olid umbes seitsmesed ja vanem murdvas tiinekaeas. See päev andis mulle võimaluse osa päevast pühendada endale. Tavaliselt oli laupäev pühendatud nädala jooksul tegemata jäänud majapidamistoimetustele ja külaskäimisele või külaliste vastuvõtmisele. Pühapäev oli vaikelu. Igaüks majapidamises tegeles enda jaoks meeldivate asjadega. Kevadest sügiseni nikerdasin ma siis tavaliselt aias või lugesin lamamistoolis raamatut või tegin käsitööd, kuid üks korralik päevauinak kuulus alati pühapäeva.

Lugu ka. Ühel pühapäeval saabus isa oma abikaasaga etteteatamata keset pühapäeva. Mina parasjagu tegelesin magusa pärastlõunauinakuga. Kui ma unisena magamistoast olin välja kupatatud ja sagrisena kööki kappasin kohvilaua katmiseks ettevalmistusi tegema, küsis isa Naine tiba noomiva tooniga, et endal kolm last ja magad keset päeva? Selle märkusega tundus nagu oleks keegi mulle täiskäigul sõitvale autole käsipiduri peale tõmmanud.

Et siis mida? Kuna mu kontrollifunktsioonid olid unise olemise tõttu üsna olematud, siis tulid sõnad nagu kahurist: kuulge, lugupeetud see ja teine. Kui Te arvate, et võite etteteatamata sisse marssida teiste kodusse ja neile kantsijutlust pidada teemal: kombekas perenaine ja tema kohustused, siis olete eksinud aadressiga ja olge nii kena ja pange värav lahkudes väljaspoolt kinni.

See ootamatu külastus rabas meid niigi jalust, sest isal ei olnud kombeks sellised üllatusvisiite teha ja pidas meile omal ajal pika loengu selle kohta, kui me kunagi kogemata eelneva kokkuleppeta nende juurde nn lapsi näitama läksime.

Muidugi ei läinud nad kuhugile, kuid proua istus terve kohalolemise aja kriipsuks pigistatud suuga ja keeldus isegi tavapärasest teest. Rohkem sellised üllatusvisiite ei toimunud ja meie pühapäevased vaikelud kujunesid traditsiooniks, mida tänaseni praktiseerin.

Mõnusta pühapäeva jätku!