Omaette olemise omas olemises....

omaette olemise omas mullis...

Üks pühapäevane kirjutis on puudu. Talv tuli tagasi. Käisin Lääne-Virumaal ja seal oli tõeline jõuluilm. Keskkonnast väljaastumine on tõeliselt kosutav. Ja koju tagasijõudmine on alati mõnus. Sõpradega maailmalahkamine õdusas olemises kuulub tõeliselt riigipühadeaegsesse ajaveetmisesse.

Täna on veel laisk pühapäev. Aja kulgemise mõttes, st kella ei pea vaatama. Ja veebruar lõppeb kohe ning ongi esimene kevadkuu kohe algamas. Märts kõlab palju paremini ja lõbusamalt kui veebruar.

Pea on täna kenasti mõttelage. Mõtterongid on depoos ja ei ole üldse altid koostööle. Hakkasin töönädalat nn kokku panema ja ajude hammasrataste raginat on kaugele kosta. See on vaevaline ja oiglev, et kas tõesti. Tegelikult kuluks üks töövaba nädal ära. Jaanuari algusest on tempo tõusvas joones läinud. Homme tuleb kuidagi haiglapäev õhtuste loengutega ühildada.

Isegi ühtegi kriitilist mõtet ei kola ringi. See on ilmselgelt hea näitaja. Jäin hoopis mõtlema isikliku ruumi vajaduse üle, st kui erinev see inimeseti ikka on. Mulle on lapsest saati olnud vaja palju aega ja ruumi iseenda jaoks. Mitte, et mulle inimesed ei meeldiks või et mul suhtlemisega raske oleks. Lihtsalt seal, nn omas mullis, on olla mõnus.

Teisalt, ma ei ole olnud ka suhtlemisvaakumis pikemat aega kui nädal. Vähemalt nii palju, kui teadvustada suudan. Sellest ajast villand ei saanud, pigem jäi teadmine, et väheks jäi. Pole õnnestunud selle poole sajandi jooksul  nii pikka ajavahemikku üksinda olla, et oleks mõistnud, mis see piir on, kus ma tõesti tunnen inimestest või nendega suhtlemisest puudust. Jällegi tõdemise koht, et ega ennem teadmine ei saabu, kui kogenud pole. Senini on mingi aimdus, et vist nii on. Igatahes on vajadus üksiolemise järele suurem, kui võimalust on olnud. Küllastumise punktini pole igatahes jõudnud.

Huvitav, kas see omaetteolemise vajadus on geneetilise, st kas see tuleneb isiksuseomadustest või millega see seotud võiks olla? Pole selle peale palju mõelnud. Kõik mu lapsed on erineva omaetteolemise ajalise vajadusega või siis saab neil nn karjas olemisest erineval ajal isu täis ja nad tõmbuvad oma tubadesse.

Meil on aegade hämarusest tava, et kui on tahtmine omaette olla, siis võib rahus pugeda oma tuppa ja ukse kinni panna. Keegi väljastpoolt ust ilma toavaldaja loata ei ava. Avatud uks on märgiks, et võib siseneda ilma koputamata. Mingid kasvamisest tulenevad ealised iseärasused ja piiride kontrollimine on muidugi olnud, kuid suures plaanis ei ava elamises kinnist ust keegi ennem, kui toavaldaja pole “jah” öelnud. Lõpetasin lastetubade koristamise ka nende varateismeliseeas, va paar korda aastas akende pesemise ja kardinate vahetamise ajad.

Ühe lapse teismeliseajastu perioodil, kui maailm osutus nii ebaõiglaseks kohaks, et tuppa taandumine kippus tipmena ukse paugutamisega,  kruvisin peale kolme eelnevat hoiatust ukse eest ära. See kinnistas Lapses kiirelt teadmise, et hoolimata oma sisetundest ja põlgusest Maailma vastu, tuleb uksed vaikselt sulgeda.

Sellised lood siis selleks korraks. Järgmise kirjutamiseni jõuan ilmselt nädala pärast. Samas, eks Aeg näita. Tuleb tihe arginädal. Kohtumiseni järgmise mõttepusa juures!