Kollektiivne Jaht Sinilinnule, ehk terve talupojamõistus päästab maailma

graafiline leht - Sinilindu püüdmas

Väljas on kevad segamini talvega. Õhk on kevadine ja talviselt külm. Taevas on selge ja päike paistab. Peagi on talveselgroog murtud. Ja hommikuti on juba mõnusalt valgem. Ei pea täispimeduses ärkama.

Tuuseldasin eile netis ja lugesin blogisid ja artikleid, mille nädala sees enda jaoks ootele olin pannud. Manjana postituse ja paari artikli teemadel oli ühisosa. Kui Manjana postitusest jäi kõlama edevus, egomaniakaalsus ja nartsissism, siis artiklid keskendusid infoühiskonna poolt tekitatud inimeste vajadustele ja nende analüüsimisele. Ühisosa siis selles, kuidas inimesed end meedias eksponeerivad, kuidas see vajadus võib sõltuvuseks muutuda ning kuidas aina enam see kontrollib nende inimeste elu, kelle jaoks sootsium dikteerib mõtte- ja eluviisi.

Lisaks neile artiklitele lugesin uuesti Vain Deloria Jr sissejuhatust raamatule Black Elk jutustab (J.G. Neihardt), kus: “Elektrooniline meedia lohistab meid läbi  müriaadi kogemuste, mis oleks varasemad põlvkonnad nõutuks teinud, ja see paistab tekitavat meis kummalise isoleerituse inimajaloo reaalsusest. Meie aja kangelased taanduvad pelgalt isiksusteks, keda tarbitakse ja kes seejärel unustatakse, ning me otsime entusiastlikult üha uusi viise, kuidas oma inimeseks olemist väljendada. Mõtisklemine on kõikidest meie tegustest kõige raskem, kuna me pole enam suutelised määratlema oma prioriteete selles tohutus aistingute hulgas, mis meid enda alla matab.”

Viimastel aastatel olen sageli jõudnud ringiga tagasi küsimuseni, mis on need põhjused, miks inimesed on muutunud depressiivseks, agressiivseks ning üha enam reaalsusest mitteaduvaks. Olen end sageli tabanud olukorrast, kus esmane reaktsioon küsimusele/lahendusele on negatsioon.

Kasvõi selline lihtne näide: uurisin Kliendilt, millal talle sobib kohtuda? Vastus algas: “Mul ei ole võimalik X, Y ja Z päeval kohtuda.” Mõtlemapanev, kas pole? Küsimuse sisuks oli millal sobib, kuid vastuseks sain, millal EI sobi. Millest selline negatsioon? Miks ollakse keskendunud põhjuste otsimisele mittetegemisele sestap, et leida lahendus, kuidas on võimalik? Kuhu on kadumas lihtne, vahetu, avatud suhtlemine? Seda enam, et toodud näite puhul oli tegemist Kliendi enda vajaduste rahuldamisega, mitte minupoolse survega toredasti aega veeta.

Kas tõesti see üdini edule orienteeritud ühiskond (kui üldistusi teha meedias kajastatu põhjal) ja vastakad sõnumid erinevates meediates tekitavad olukorra, kus suurem osa sootsiumist tegeleb müütilise Sinilinnu püüdmisega, kes on kättesaamatu, sest sellisel kujul ja selliste vahenditega teda kätte saada on võimatu? Kas pettumus reaalsusest on nii suur, et on vaja luua nn oma mull ja siis järjekordselt saada haiget, kui selgub, et see oma mull ja reaalsus on teineteisest sama kaugel on päikesesüsteemi äärmised planeedid? Kas vanemate jõuetus lastele turvalisust pakkuda ja sund olla kõiges esimene tekitab olukorra, kus plahvatuslikult on kasvanud eel- ja algkooliealiste laste hulk, kelle vaim on murtud ja nad vajavad psühholoogide ja psühhiaatrite abi.

Mulle tundub aina enam, et põhjused tulenevad sellest, et pakutakse nn valmislahendusena fragmente, selgitamata selle fragmendi osa  tervikust ja kontekstist, milles see fragment ka tegelikult toimib. Ehk seesama mõte, mida ühes eelnevas postituses ka kirjutasin, et selgitamise osa jääb millegipärast vahele ja tulemuseks on konflikt, mis kipub algama sõnadega “... oleks ennem teadnud, siis....”. 

Mitte Keegi Anonüümne Kuskilt (kui Te teda kohanud olete, siis palun tutvustage mulle ka) või see igavene pahalane Riik ei tekita seda olukorda, mis meile sobimatuna tundub ja miski ei muutu, kui me seda ise ei tee. Sootsium koosneb Inimestest ja Inimesed oma mõtete ja käitumisega tekitavad olukorra, millega me mingil põhjusel rahul ei ole. Kui kriitiline mass omab nn tervet talupojamõistust ja väljapakutud müstiliste Sinilinnu püüdmisega kaasa ei lähe, siis seda lähemale me ennast rahuldavale keskkonnale jõuame.