Kolmapäev, 22. veebruar 2017

Vajadus olla ärakuulatud ja mõistetud

... aga Mina?
Lõpetan selle postitusega mõttejuppide koondamise, millele eelnesid kolm postitust (Me kõik oleme pärit oma lapsepõlves). Niisiis, mind ei ole juba kuid lahti lasknud mõtted sellest, et inimesed vajavad ärakuulamist ja mõistmist. Kuigi ma pole aru saanud, mis on see põhjus, miks ma ikka ja jälle nende mõteteni jõuan. Eks see teadmine saabub ka mõnel järgmisel homsel.

Ja kui kellelegi on tekkinud küsimus, et kuidas lapsepõlv ja vajadus mõistetud või ärakuulatud saada seotud on, siis täiesti vahetus seoses. Tulen tagasi Maslowi püramiidi juurde. Olen jõudnud järelduseni, et me ei suhtu piisava tõsiduse või teadlikkusega laste turvalisuse-, armastus-, kuuluvuse- ja tunnustusvajadustega tegelemisele. Ise olen ka paras patune, kuid aegade jooksul püüdnud seda parandada. Kui lapsed kasvamises on, siis on argipäeva nii palju, et elementaarsed vajadused tunduvad olulisemad (kõhud täis, kasitud, viisakad ja ontlikud jne), kui need head sõnad ja hella teod.

Eestlaslikult kohmame, kui laps ütleb, et kas sa ikka armastad mind; muidusgi, millest selline küsimus? Me nn ei raiska sõnu sellele, et öelda lapsele, et hoolime, armastame või siis ei ütle head sõna, kui laps on millegi toredaga hakkama saanud. Ma ei mõtle üldse seda ameerikalikku ülistamist igal hetkel ja igal kohal, vaid üldist käitumist.  Pigem võtavad vanemad siis sõna, kui miskit nihu läinud on, aga head sõna naljalt ei kuule. Õnnestumisi peetakse kuidagi loomupäraseks. Ehk siis väljendume end peamiselt läbi negatsioonide.

Mul on siiani kohati valus meenutada, kui mu oma lapsed saabusid säravate silmadega midagi näitama, mis nende meelest tohutu õnnestumine oli: et nojah, tore on, aga… Mitte alati, kuid ikka juhtus ja siis see pettumus, mis säravatesse silmadesse ilmus. Brrr. Endal on häbi. Päriselt ka. Siiani on häbi.

Jah, ei ole kombeks head välja hääldada, äkki keegi neab õnne ära; ütleb vanarahvas. Eks kadedus ole ju ka väga eestlaslik ja põhjustab palju pingutamist, et naabrist parem maja või auto jne endale saada, sest mida inimesed muidu arvavad.

Olen jõudnud teadmiseni, et see nälg lapsepõlvest nende vanemapoolsete sõnade ja tegude järele (head sõnad ja paid ja kallid jms hoolivuse füüsilised näitamised) muutub kasvades aina suuremaks. Kasvades püüab inimene vanemate puudujäänu kompenseerida sootsiumipoolsete heade sõnade ja tegudega. See pidev tõestamine kellegi silmis ja edetabelid ja meedias kajastamine jne. Tegelikult on selle taga Väike Inimene, kellel on puudu vanemate soojad sõnad ja hellad käed.

Nende vajaduste puudujäägid on ka üheks inimese ebakindluse põhjuseks. Kas ma ikka olen piisavalt Tubli, Tark ja Osav? Tänasel tarbimiskultuse ajastul liitub nende küsimuste sappa veel vajadus elada õigesti, näha välja ilus jms ning kõike seda müütiliste standardite järele, mida meedia eetrisse paiskab.

Muidugi on põhjuseid veelgi, miks me pole piisavalt endaga rahul, kuid kui põhivajadused on rahuldamata, siis seda teadvustamata tegeleb Inimene asendustegvustega, et saavutada sisemine rahu. Hea on näha inimeste silmis peale ärakuulamist seda vaikset sära, mis hõõgusena seespoolt silmadesse jõuab ning kuulda ütlemist, et tänan, et mõistad. Kuid see ei likvideeri neid algseid põhjusi. 

Kokkuvõtvalt saangi tõdeda, et olen oma ütlemata sõnu ja tegemata tegusid aegade jooksul püüdnud oma lastele selgitada. Olen ka oma vanavanematega ja vanematega sellel teemal aegade jooksul palju arutlenud. Ikka ja jälle olen jõudnud teadmiseni, et kõige alus on perekond ja põlvkondadevahelised usalduslikud ning tugevad sidemed tagavad parema argipäeva ja sisemise olemise. See lihtsalt ongi kõige alus. Ja õigus on neil, kes ütlevad, et Maailma muutmine algab endast. Tuleb vaid jõuda nende nn algpõhjusteni, mis sisemust kriibivad ja need eemaldada või ära parandada. Lõppude lõpuks oleme vaid inimesed ja Inimesed on ekslikud, kuid keegi ei ütle, et vigu ei saa tunnistada ja parandada. Pealegi koosnevad kõik nn Suured Asjad Pisiasjadest.

Palju Helgeid Hetki ja jagamisi Lähedastega!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...