Head PäevaSõpra, ehk helget olemist!

Meeleolukat Päeva!

Head Lugejad! Kelle jaoks on tänane päev oluline, siis  meeleolukat Sõbrapäeva! Kõigile teistele: helget olemist! Häid mõtteid ja sõnu pole kunagi liiast. Ka siis mitte, kui tähtpäev hinge ei liiguta.

Vabandan, et pole Teieni jõudnud. Tuleb hakata ilmselt ennetavaid selgitusi jagama, kui on ette teada, et kirjutamises paus tekib. Tänan, et huvi tunnete ja hoolite! Ühtpidi on tore, et minu teraapiline kirjutamine on muutunud ootuseks.

Tea, kas õhus tundaolev kevad või tugevnev tervis on ajakava tihedaks ja tempokaks muutnud. Analoogia nagu Lohe Gorõnitsi  peade maharaiumisega. Saad ühe tulemusega valmis ja selle aja sees on mitu asemele kasvanud. Omade mõteteni jõudmiseks napib aega või siis aeg, mis jääb endas kondamiseks, on vähenenud selle tasemeni, et mõelda ja sorteerida infot endas jõuan, kuid kirjutamisküpseks saamiseni ei ole piisavalt ressurssi.

Inimese mälu on nii salapäraselt toimiv. Katab hoolikalt info, mis olemist kriibib ning modifitseerib faktid, kui arvab, et see aitab sisemise tasakaalu hoidmiseks. Kindlasti toimib see igal inimesel  omamoodi ja nn omade filtrite ning mustrite järgi, kuid eesmärk on Inimest säästa ja hoida.

Sestap eneses kondamine võib lõppeda üllatustega, kui võtta aega ja julgust Tõeni jõudmiseks. Kui iga päeva lõppedes tegeleda päeva kokkuvõtetega, siis maailmaraputavaid tulemusi ei leiagi. Kui aga jätta pikem vahe või minevikku kaugemale tagasi minna, siis võib leida igasuguseid teadmisi. Osa lausa sellised, et ei meenugi, et oleks kogenud või, et midagi sellist olen ka suuteline tajuma või mõtlema olnud.

Kunagi üllatusega teadvustus, et mida vanemaks saan, seda paremini mõistan neid episoode oma ajaloos, mis tekkimise hetkel vaid küsimusi ning vahel ka nukrust tekitasid. Egas asjata öelda, et takkajärgi tarkus on täppisteadus. Kuigi mulle meeldib selgus, siis vahel on paremaks mõistmiseks vaja veel kogemusi ja teadmisi omandada. Kannatlikkus ei kuulu minu vooruste hulka. Pean endaga tavaliselt kokkuleppeid tegema. Elus on palju pooltoone. Kindlasti oleks kergem elada, kui kõikidele küsimustele oleks võimalik vastata Jah või Ei vormis. Ikka on kuskil mingi Aga või Juhul Kui.

Nii palju huvitavaid postitusi on kirjutatud, et istuks kohe pikemaks paika ja loeks ning arutleks kaasa. See oleks-tuleks-teeks on tegelikult väga vastik. Tingiva kõneviisi kasutamine ei ole mulle väga hingelähedane. Asjad kas on või ei ole. Tingiva kõneviisi kasutamine tekitab minus alati tunde, et ei suudeta otsustada. Teisalt aga võib-olla ajuti muutujaid nii palju, et ei olegi võimalik prognoosida. Tõsi, olevikus saab ikka tõdeda, et kas on või pole.

Järgmisteni kohtumisteni!