Blogimise mõistmistest ja mittemõistmisest....kellele ja milline silt panna, et enesetunne parem saaks?

... kirjutada või mitte?

Päev on ärkamises ja nukrus sees taandumas. Kui lasta endal olla, siis sageli taandub algselt põhjuseta tunduv nukrus. Eestimaa hangub kohe kolmeks päevaks. Tänane päev on juba poolik ning inimeste mõtted on nn pikal nädalavahetusel. Pean ka viimased lubatud tegevused ära toimetama ja siis saan end välja lülitada tegusalt maastikult.

Peas on tiksumas kuskil hallide ajukurdude vahel mõttejupid sellest, miks või kas peaks blogijad puuduliku mõtlemisega olema? Jällegi subjektiivse hinnangu stiilinäide, mille järelkajadena paljud kirjutised meediumi vahendusel küberavarustesse on jõudnud. Otsustasin ka oma mõttekatked lisada.

Mis paneb inimest selliselt end väljendama? Et kui ise aru ei saa või ei mõista, siis järelikult kõik ülejäänud, kes selle arusaamatu asjaga tegelevad, on ajukääbikud? Sarjast: my way is the highway ja kõik, millest aru ei saada või isiklikust vaatest sobimatuna tundub, on ehedal kujul puhas idiootsus.  

Vaivai - ütleks vanaema. Õigemini, kui ma omal ajal vanaema poole pöördusin ja kurtsin, kuidas maailm on kole koht, siis vanaema selgitas, et vaata laps; kui ümbritsevast on paar inimest sinu jaoks nõmedad, siis on see loomulik, sest kõik ei saagi kõigile meeldida, aga kui sinu ümber enamus inimesed tunduvad olevat nõmedad, siis on aeg peeglisse vaadata. Seda väljendit  - mine vaata peeglisse ja esita küsimus uuesti – kasutas vanaema minu kasvades sageli. Vahel lisas ta juurde, et miks sa endalt ei küsi?

Selliste hinnanguliste subjektiivsete arvamuste meediasse paiskamine on piltlikult võrdsustatav keskajal solgi tänavale kallamisega. Kõik ülejäägid lendasid elamisest välja ja kui miski juhtus allkõndijale kaela sadama, siis oma viga, et end hoida ei osanud. Eksole. Eneseväljendusvabadus ei ole ometi verbaalne kõhulahtisus või siis ikkagi on?

On, kuidas on, murekoht on sellel, kes blogimisest aru ei saa, mitte neil, kes ajaveebi pidamisega tegelevad. Ajaveeb on tore. Saab kõik endas keerlevad mõttejupid küberavarustesse saata ilma, et peaks leidma kedagi, kes oleks nõus ära kuulama ja peegeldama. Ja siis saab leida teiste ajaveebidest mõtteid või kogemusi.

Alati jääb vabadus mitte lugeda või kirjutada, sealjuures valida sõnastust, detaile jne. Vahva on, kui keegi kirjutatut peegeldab või arvamust avaldab. Need Anonüümikud, kes väetist kommentaaride näol käivad lisamas, need on enamasti sellest samast liigast, kes arvavad, et blogijad idioodid on ja keda tuleb Õigele Teele juhatada. Ja palju õnne neile. Eks ka nemad vajavad eneseväljendamist, aga igaüks oma rikkumatuse või siis rikutuse tasemelt.

Mina ajaveebipidajana võin ju idioot olla, kuid see ei muuda fakti, et selle tõdemuse Väljendaja teemast aru ei saa. Ma võin vabalt loll ka olla, kui see Ütlejale kergema enesetunde annab. Sellised subjektiivsed sildistamised ei muuda fakte ega  olusid, kuid iseloomustavad suurepäraselt nende Väljendajaid.

Tuld, kui keegi end riivatuna tundis! Elage end välja ja päev on helgem! Mul on alati vabadus enda jaoks ebameeldiv lihtsalt eetrist ära kustutada, kas sellest siis aru saadakse või mitte.