Kolmapäev, 22. veebruar 2017

Blogimise mõistmistest ja mittemõistmisest....kellele ja milline silt panna, et enesetunne parem saaks?

... kirjutada või mitte?
Päev on ärkamises ja nukrus sees taandumas. Kui lasta endal olla, siis sageli taandub algselt põhjuseta tunduv nukrus. Eestimaa hangub kohe kolmeks päevaks. Tänane päev on juba poolik ning inimeste mõtted on nn pikal nädalavahetusel. Pean ka viimased lubatud tegevused ära toimetama ja siis saan end välja lülitada tegusalt maastikult.

Peas on tiksumas kuskil hallide ajukurdude vahel mõttejupid sellest, miks või kas peaks blogijad puuduliku mõtlemisega olema? Jällegi subjektiivse hinnangu stiilinäide, mille järelkajadena paljud kirjutised meediumi vahendusel küberavarustesse on jõudnud. Otsustasin ka oma mõttekatked lisada.

Mis paneb inimest selliselt end väljendama? Et kui ise aru ei saa või ei mõista, siis järelikult kõik ülejäänud, kes selle arusaamatu asjaga tegelevad, on ajukääbikud? Sarjast: my way is the highway ja kõik, millest aru ei saada või isiklikust vaatest sobimatuna tundub, on ehedal kujul puhas idiootsus.  

Vaivai - ütleks vanaema. Õigemini, kui ma omal ajal vanaema poole pöördusin ja kurtsin, kuidas maailm on kole koht, siis vanaema selgitas, et vaata laps; kui ümbritsevast on paar inimest sinu jaoks nõmedad, siis on see loomulik, sest kõik ei saagi kõigile meeldida, aga kui sinu ümber enamus inimesed tunduvad olevat nõmedad, siis on aeg peeglisse vaadata. Seda väljendit  - mine vaata peeglisse ja esita küsimus uuesti – kasutas vanaema minu kasvades sageli. Vahel lisas ta juurde, et miks sa endalt ei küsi?

Selliste hinnanguliste subjektiivsete arvamuste meediasse paiskamine on piltlikult võrdsustatav keskajal solgi tänavale kallamisega. Kõik ülejäägid lendasid elamisest välja ja kui miski juhtus allkõndijale kaela sadama, siis oma viga, et end hoida ei osanud. Eksole. Eneseväljendusvabadus ei ole ometi verbaalne kõhulahtisus või siis ikkagi on?

On, kuidas on, murekoht on sellel, kes blogimisest aru ei saa, mitte neil, kes ajaveebi pidamisega tegelevad. Ajaveeb on tore. Saab kõik endas keerlevad mõttejupid küberavarustesse saata ilma, et peaks leidma kedagi, kes oleks nõus ära kuulama ja peegeldama. Ja siis saab leida teiste ajaveebidest mõtteid või kogemusi.

Alati jääb vabadus mitte lugeda või kirjutada, sealjuures valida sõnastust, detaile jne. Vahva on, kui keegi kirjutatut peegeldab või arvamust avaldab. Need Anonüümikud, kes väetist kommentaaride näol käivad lisamas, need on enamasti sellest samast liigast, kes arvavad, et blogijad idioodid on ja keda tuleb Õigele Teele juhatada. Ja palju õnne neile. Eks ka nemad vajavad eneseväljendamist, aga igaüks oma rikkumatuse või siis rikutuse tasemelt.

Mina ajaveebipidajana võin ju idioot olla, kuid see ei muuda fakti, et selle tõdemuse Väljendaja teemast aru ei saa. Ma võin vabalt loll ka olla, kui see Ütlejale kergema enesetunde annab. Sellised subjektiivsed sildistamised ei muuda fakte ega  olusid, kuid iseloomustavad suurepäraselt nende Väljendajaid.


Tuld, kui keegi end riivatuna tundis! Elage end välja ja päev on helgem! Mul on alati vabadus enda jaoks ebameeldiv lihtsalt eetrist ära kustutada, kas sellest siis aru saadakse või mitte.

2 kommentaari:

  1. Tere! Aeg-ajalt loen seda blogi ja üritan kaasa mõtelda. Aga üks asi on mulle arusaamatu ja see teeb kaasamõtlemise raskemaks. Võib-olla on see minu kiiks, aga ma ei saa aru, miks Sa oma postitustes nii palju suuri algustähti kasutad. Mina olen selles suhtes Louise Hay mõtteviisi pooldaja. Tema soovitas ühes oma raamatus halvad ja rusuvad asjad, haigused ja muu selline kirjutada väikese algustähega, et neile mitte jõudu anda ja neid mitte võimendada. Head asjad seevastu võivad suure tähega rahulikult olla (kuid liiga palju suurtähe kasutamist häirib minu meelest lugemist). Igal juhul soovin Sulle edu ja õnne!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tere Anonüümne. Tänan kaasamõtlemise püüdmise eest. Eks meil kõigil ole oma kiiksud ja elu teebki huvitavaks see, kui püüame aru saada, mida ja kuidas sootsiumis olijad mõtlevad ning mis on nende tegevuste ajendid.

      Suurtähtede kasutamine on minu kiiks. Maailmas on palju teooriad ja igas neist oma tõde. Minu blogi on minu teraapilise ja osalt ka loova kirjutamise koht. Ma ei pretendeeri siin ei grammatilisele korrektsusele ega ka puhtale kirjutamistiilile. Nii, et siit võib leida nii kirjavigu, kui ka suuri ja väikesi tähti seal, kus neid olema igasugu reeglite järgi ei peaks.

      Kui see lugemist oluliselt raskendab või sügavalt mõtlemist häirib, siis võib selle blogilugemise ka vahele jätta ja lugeda mõnda teist blogi, mis korrektselt kirja on pandud.

      Soovin vaid Head!

      Kustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...