pühapäev, 18. märts 2018

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad minu käest ärevust täis meilid. Täiesti hästi on. Olen end uue eriala arendamise ja Klientide tellimuste võrku aheldanud. Ei miskit ülemäärast, kuid täpselt niipalju, et enesesse vaatamine on pinnapealseks jäänud. Ma olen end ohjeldanud küll kellaga ja küll mõistusega. Lihtsalt mu võimekus on harjumuspäratult lahja, aga selle eest on ta olemas.

Reedene päev pani mind järjekordselt mõtlema inimeste erinevuse üle ja rõõmustama selle üle, et ehe headus ja abivalmidus pole kuhugile kadunud. Olen kirjutanud, kuidas energiast tühjakssaanuna ja valude paines olen istunud tee serval ning kuidas möödujad on ilma peatamiseta nähtut kommenteerinud. Sedakorda siis positiivne näide.

Olin teel loenguid pidama. Astusin bussi ja suundusin vasakule poole, ehk siis vastassuunas sõidusuunale, et vabale istekohale ohutult maanduda. Olen spetsiaalselt, arvestades oma liikumishäireid, koos õppeosakonnaga, sättinud loenguajad väljaspoole tipptunde. Siis on bussid pooltühjad ja ma saan karguga lihtsamalt liigelda.

Niisiis, astun istekoha poole, üks jalg õhus, kui buss äkki pidurdas ja ma lapiti selili vahekäigus leidsin end olevat. Ehmatus oli totaalne. Teatavasti on mu selgroog sarnane parandatud brüsseli pitsiga ja igasugune kukkumine võib olla eluliselt ohtlik. Selle kukkumishirmu ees detsembris libisemisel, erakordselt ebagraatsilist piruetti tehes, väänasin ma oma puusaliigese niimoodi välja, et siiani pean karguga käima.

Igatahes lapiti selili bussis ma olin nagu maipõrnikas kevadisel rajal. Esimesena palusin abipakkujaid natuke oodata, kuni oma liikumisvõime üle kontrollin. Hakkasin siis varvastest pihta ja aina ülespoole tunnetades tõdesin ime sündimist: kõik jäsemed on liikumisvõimelised, pole valuraasugi ja ainus eesmärk on see kere horisontaalasendist vertikaali saada.

See tundus ületamatu soovina. Kui üks käsi on nõder ja üks jalg ei kanna, siis on maru raske end seljapealt üles aidata ja seda isegi koos abikätega. Egas miskit, tuleb imikuaega meelde tuletada. Kruttisin end kõhuli ja siis palusin abipakkujatel end püsti aidata. Ja püsti ma lõpuks sain. Tänasin abivajajaid. Nende sõnades oli tunda ehedat hoolivust, kui nad uurisid, kas kõik on korras ja ma kindlasti arsti ei vaja. Mu sees tekkis siiras tänulaine, mida ma ka väljendasin.

Järgmine ime oli veel: mitte üks plekk minu lumivalgel mütsil ega helelillal sulemantlil. Mitte ainsamatki. Põlvekõrgusel, kui ma end põlvili ajasin, oli tolmune koht, mis pühkides kadus. Ja nii ma siis loenguid pidama sõitsin. Seitse tundi loenguid veensid mind,  et ei mingit põrutust, venitust, vaid ehmatus. Ilmselgelt päästsid mu elu mu seljakott ja sulemantel, mis suurepärasteks õhkpatjadeks maandumisel osutusid.

Loo moraal: bussijuhid on seisukohal, et nad veavad puid (suurem osa neist),  meie ümber on alati häid, siiraid ja abivalmis inimesi ning bussi sisenemisel tuleb kohe kann esimesele vabale istmele toetada, kui karguga liigud.


Head!

5 kommentaari:

  1. Tasakaalus püsimiseks pead kasutama jõudu, mis on nats suurem või võrdne, kui see jõud mis sind pikali lükkeb. :)

    VastaKustuta
  2. Päriselt, kas midagi on juhtunud?

    VastaKustuta
  3. Kahjuks ei ole Tasakaalukunstnik enam meie seas.

    VastaKustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...