Ettevõtjast ja ettevõtlusest

ettevõja või siis ikagi mitte?

Plaanisin aasta esimese nädala veeta rahulikus tempos ja mõõdukalt tegeleda tööharjutustega, et järgmisest nädalast oleks võimekus olemas ja ei oleks puhkamisefaasist tööfaasi järsku üleminekut. Kuid inimene mõtleb ja Emake Saatus teeb omad korrektiivid.

Ettevõtjaks olemisel on omad plussid ja ka miinused. Plussidest räägitakse alati rohkem, kuid tervik koosneb ikkagi ka miinustega arvestamisest. Mulle meeldib koormuse ja tempo valimise võimalus positiivse külje pealt enim. Kõige suuremaks miinuseks on mikroettevõtluse puhul olukord, kus tuleb olla paljudes rollides korraga. Riskide maandamiseks tuleb valida kindlasti üks-paar põhiteemaga seonduvat tegevust.

Alustuseks tuleb tõsiselt läbi mõelda oma äri-idee, millega tegelema soovitakse hakata. Edukuse võti seisneb põhjalikult läbimõeldud otsuste tegemises. Olen nõustanud alustavaid ettevõtjaid aastaid läbi erinevate teemade. Kõige suurema tõenäosusega tulevad raskused neil, kes ei vaevu alustamisel tegevusi läbi mõtlema ja planeerima, ehk siis suhtumine: alustame ja eks siis näha on, kuhu välja jõuame. Sellest ka keskmise mikro- ja väikeettevõtete lühikene eluiga (3-5 aastat). Muidugi pole see ainus põhjus. Paljud ettevõtted luuaksegi nn ühekordsete eesmärkide saavutamiseks, ehk nn projektipõhised ettevõtted.

Oma ettevõtte alustamine võttis minu peas mõõtmeid mitu aastat. Alguses olid uit-ideed. Sealt edasi muutus visioon aina selgemaks, kuni eluliste vajaduste tõttu alustasin tegevustega. Varem või hiljem oleks ma niikuinii ettevõtluseni jõudnud. Täna võin öelda, et üks samm viis teiseni ja tulemus oli ainumõeldav lahendus.

Igal valdkonnal on oma hooajalisuse mõõde: nt koolituste puhul Klientide puhkamise ja rahastamise planeerimise faasid; käsitöö valdkonda mõjutavad laadad ja tooted, mida pakutakse; iluteenindusel messid jms. Rütmi tingivad kindlasti ka aastaajad (nt turismi ja välitoitlustamisega tegelejad). Kombineerimine on kindlasti märksõna.

Oluline on teada, milliseid töö- ja rahavooge on vaja tagada, et sisemus rahul oleks ja ettevõte kasumis püsiks. Tuleb istuda mitmel toolil korraga ja pidada endaga nõu. Tabelid ja seoste loomine aitavad.

Sageli arvatakse, et dokumenteerimine on pastakast väljaimetud vajadus. Mida väiksem on ettevõte, siis seda rohkem on vaja süsteemset infohaldust. Tavaline praktika on aga selline, et raamatupidamisdokumendid on enam-vähem korras, kuid kõik muu on ajalises tekkejärjekorras.

Mikroettevõtjal tuleb kindlasti arvestada ka kogu administreerimise ja haldamissuutlikkusega. Kui kõike ise teha, siis jääb sisulise tegevuse jaoks aega vähem. Seega vähem Kliente ja väiksemad sissetulekud.

Uuringud on tõdenud, et mikro- ja ka väikeettevõtjaks hakatakse nn olude sunnil, seda eriti maapiirkondades. Olude sunnil on ehk segadusseajav sõnapaar. Selleks võib olla vajadus tööd teha osalise tööajaga, piirkonnas sobiva tööandja puudumine, palgatööl olemise ammendumine, teatava oskusteabeni jõudmine ja kogemuste saavutamine, vajadus muuta täielikult senist tegevusala jnejne.

Linnalegendiks on kujunenud arusaam, et ettevõtjal on aega küll ja elu meenutab kulgemist. Pigem on ettevõtjaks olemine parim enesedistsiplineerimise võimalus. Nimelt pole kedagi süüdistada, kui asjad tegemata või tulemused sobivaks meeltele ei osutu. Ja kindlasti ei saa kõigist inimestest ettevõtjaid. Ja iga algus ongi aja- ja tegevustemahukas. Ilma tööta tulemust ei saavuta ja see kehtib iga valdkonna ja selktori kohta.

Palju häid Kliente!

Tasakaalukunst

Tasakaalukunsti all mõtlen eelkõige seda, kuidas saavutada või hoida oma hingerahu, positiivset meelt ning sisemist terviklikkust. Meedias on palju kirjutisi ning reklaame erinevatele eneseabi üritustele, mis aitaksid ohjata oma negatiivseid emotsioone, pingeid, stressi, unehäireid, suhteid jnejne. Inimesed on erinevad ja igaühel on võimalus leida just tema jaoks sobiv lahendus.

Tänapäeva kiires ja infokülluses olevas keskkonnas võib sageli avastada end olukorras, kus tuntakse end Atlasena, kelle kukil ei ole mitte ainult maailm, vaid ka kilpkonn ja elevandid ning argipäevas olemine on vaid ärevusseisund: pinnapeale hingamine, käte värisemine, mõtete katkemine, unehäired, enesekindluse kõikumine, suutmatus leida sobivat väljendit, soovimatus suhelda jnejne. Samas võib hoolikalt hoitud ja valvatud sisemise tasakaalu kaotada hetkega, kui elatakse läbi üliemotsionaalseid olukordi (rasked haigused, õnnetused jne).

Sellises seisundis pikema aja jooksul elamine vähendab elukvaliteeti ning kui Inimene seda ei lahenda, siis tekivad ühel hetkel tervisehäired (sh ka vaimsed). Me nimetame selliseid Inimesi sageli pahadeks, kibestunud ja õelateks Inimesteks, kellega koos olla on raske ja ka ebameeldiv.

Ma ei ole terapeut, ka mitte müstik või esoteerik või mõne muu tervendamisviisi esindaja. Kuid minu elus on olnud mitmeid orkaane, mis on mind alustaladeni läbi raputanud;  muutnud mingiks ajaks mõtlemis- ja tegevusvõimetuks. Vahendan vaid seda, mida olen läbi elanud ja kuidas neist olukordadest välja tulnud. Küll armilisena, kuid mu huumorisoolikas toimib jätkuvalt; ma olen endiselt positiivse maailmanägemusega; usun, et Inimesed on oma loomult head ja kõik lood ei lõpe halvasti.

Vanarahva sõnade kohaselt pidid armid kaunistama Meest ja mis ei tapa, see pidi vaid tugevamaks tegema ja Aeg pidi parandama kõik haavad. Oma kogemustele tuginedes ütlen, et armide kohalt naha elastsust taastada ei ole võimalik ja ma parem oleks nõrgem ning parema meelega ei oleks elanud läbi kõike neid olukordi, mis mind nende ütlemiste järgi on tugevamaks teinud ning Aeg leevendab, kuid ei muuda asju/olukordi olematuks. Ja ma tean, et siin reaalsuses ei ole mitte kedagi/midagi garanteeritud ja püsivat.

Selle Tasakaalukunstniku märksõna (või sildi) all jagan kõike seda, mis on aidanud mul säilitada tervet meelt (tõsi, küll armilist) ja lootust, et homne on alati helgem.

Head Lugemist!

Heietuste jagamine

jagamine

Esitasin endale küsimuse mõned ajad tagasi – miks ma oma heietusi avalikustada otsustasin? Teatavasti küpsevad kõik mõtted jupp aega, ehk siis nagu öeldakse, et mõte teeb pähe pesa. Kirjutamine on vabastav, lausa teraapiline, ka nn sahtlisse kirjutamine. Kirjutiste avalikustamine jällegi on rohkem enesedistsipliini nõudvam ja ka vähem emotsionaalne, ehk siis toimib enesetsensuur.

Miks ma ennem pole neid avalikustada soovinud – see oli kohe järgmine küsimus. Ju siis polnud Aeg selleks küps. Kõik asjad juhtuvad Õigel Ajal ja kui forsseerida, siis ei tulemus enda jaoks piisav ja teiste jaoks on see vaid infomüra.  Väga asjakohane tundub meenutus, et mõte saab sõnaks ja sõna saab teoks.

Kohe tuli järgmine küsimus – miks ma seda ajaveebina teha tahan. Ajaveeb on tore leiutis. Hulka toredam kui need sigri-migri portaalid, vähemalt minu jaoks. Mul on võimalus rahulikult mööda postitusi edasi-tagasi kulgeda ja jõuan Inimesele lähedale. See on nagu avatud digitaalne külalistetuba. Lugeja on sinna teretulnud ja oodatud. Kogeme seda, mida meiega jagada soovitakse, samas ei muutu külalised kunagi koormavaks ja neid ei saa kunagi liiga palju. Kui miskit jääb kummitama, siis saab alati juurde küsida.

Kui ma enda juurde ringiga tagasi jõuan, siis viis aastat tagasi otsisin mööda küberavarusi neid kogemusi, mida jagaksid inimesed, kes on ise või kelle lähedased on selle Karmi Tõve Hambus.

Mind huvitasid mitte niipalju need ravi kirjeldused (mis on kindlasti olulised), kui just nende inimeste mõtted, muljed ja emotsioonid, ehk siis see nn inimlik mõõde. Kindlasti ka infot selle kohta, mida ükski arst kunagi ei räägi.

Ma ilmselt ei olnud piisavalt hea oma otsingutes ja peale vähifoorumi ma suurt ei leidnudki. Mingeid artikleid kannatuste kohta ja selle kohta, kuidas X aastat on kõik väga hea olnud, kuid see oli ka kõik.

Sellel kevadel lugesin läbi nii Lea Dali Lioni raamatu Saagu valgus ja Vahur Kersna kirjutatatu Ei jäta elamata. Mõlemad raamatud meeldisid väga. Neis oli hea sõnum – ära istu maha ja oota, et keegi tuleb ja teeb kõik heaks, vaid ilma omapoolse panuseta on seda võitlust raske pidada.

Ma arvan, et selliseid kirjutisi on väga vaja. Nii neile inimestele, kes ise lahingute pidamise faasis on, kui ka kõigile teistele, kellel pole selle haigusega mittemingisugust kokkupuudet. Pealegi ei olda tolles olemises ka väga aldis oma sisemaailma lähedastega jagama, sest tunned, et neil on niigi keeruline ja raske olla selle Võitleja läheduses.

Ilmselt minu vaade on subjektiivne, sest mu kõrval neil aegadel ei ole olnud Kaaslast, kellele toetuda. Ka vanemaid, kes osa koormast kanda võtaks. See Ilmasambaks olemine on niigi väga energiamahukas olemine. Ja seda koormat ei saa panna laste õlgadele. Just seda sisemist olemist. Lapsed vajavad eelkõige turvatunnet, armastust ja kindlust. Olme jagamine on teine teema. Mu lapsed on saanud palju Harjutusi Iseseisvaks eluks ja nad on selles väga edukad olnud.

Kui olla Varjudemaal, siis vahel on tunne nagu elaks vaakumis või teisel planeedil. Ma ei mõtle siin perekonda ega lähedasi inimesi, vaid Inimesi, kellega töö-alaselt või sotsiaalsel tasandil kokku puutun. Nad justkui ei oska olla. Tahavad, aga kahtlevad, kuidas oleks ÕIGE ning siis tõmbuvad hoopis eemale. Isiklik kogemus ütleb seda, et kui peale sellist kohmetuse äratundmist otsekoheselt öelda - halloo, ma olen jätkuvalt samasugune nagu ennem seda diagnoosi; minult ei ole ära võetud ei huumorisoont ega väljendusvabadust, siis see teeb kohe olemise lahedamaks. Puudub vajadus seda inimest kohelda nagu haruldast muistist, miks kohe juppideks puruneb, kui vähe tugevamalt hingata.

Nii et Armas Lugeja, kui Sind jäävad kummitama mingid küsimused, või on Sul häid soovitusi või soovid oma kogemust jagada, siis on need teretulnud. Jagamine on oluline, see jääb kogukonna teadvusesse.