esmaspäev, 30. jaanuar 2017

How lucky I am?

Mis seis on?
Vaatasin nädalale otsa ja teen Elu Kiirteelt väikese kõrvalepõike. Tuleb rahulikuma tempoga nädal ja saan tegeleda oma sisemuse korrastamisega ning olla rohkem oma hingamises. Mind kummitavad siiani minu üle-eelmise postituse mõttefragmendid õnnelikuks olemise üle. Lugesin läbi nii kirjutatu, kui ka selle juures olevad kommid. 

Nagu ikka tuleb alustada algusest, st selgitada, mida minu jaoks tähendab õnnelik olemine. EKIs on kirjas õnneliku sisuna, et “rõõmus, õnne tundev või väljendav; selline, kus asjad lähevad hästi vastand õnnetu.” Seega keeleliselt peaks olema inimene siis õnnelik, kui kõik on hästi. 

Kuna sõna “hästi” on subjektiivse sisuga, siis on ilmselgelt õnnelikuks olemine subjektiivne sisemine tunne. See, mis kellegi õnnelikuks teeb ja kas see tuleb väljast või seest ning mis selle põhjuseks/ajendiks on, on väga individuaalne. Universaalselt õnne valemit pole olemas. Nii et puhas sisemine filosoofia. Ja keegi pole sellepärast vähem või rohkem õnnelikum, kui ta nn isiklik õnnevalem on teistsugune kui kellelgi teisel. Tähtis pole, mille vahendusel see õnnetunne tekib, vaid oluline on, et see seisund olemas oleks või et teatakse, kuidas see seisund endas tekib.

Minu jaoks oli oluline omal ajal leida enda jaoks sobiv lähenemine, mis mulle sisemise rahu annaks. Selle teemaga seonduvalt ongi minu jaoks sünonüümid sõnad õnn - sisemine rahu – tasakaal iseendas. Mulle ei saa anda keegi teine seda sisemist rahu või tasakaalu. See tuleneb minu seest. Seisneb selles, mis minu jaoks selle rahu annab. Muidugi on impulsid välisest keskkonnast ka olulised, kuid see teadmine või teadvustumine on sisemine protsess. 

Detailid määravad terviku. Kui argipäevas olevad detailid toetavad neid sisemisi soove ja vajadusi, siis ongi hea olla. Seega on see pidev sisemine analüüs ja vastavuse hindamine. Kui ma oma sees ütlen endale, et mul on õnnelikuks olemiseks vaja X või Y tegureid ning neid jätkuvalt pole ja ei tule, siis tulemuseks on rahulolematu inimhing. Minu jaoks tähendaks see masohhismi. Sellega ma ei tegele. Mis ei tähenda seda, et unistamine ei ole tore tegevus. Selles on jällegi vahe, kas unistada või lähtuda faktidest ning mis on eesmärk.

Teine pool õnnelikuks olemisel on lähedaste inimeste nn ootuspärane käitumine. Inimene eeldab mingeid tegusid/sõnu/käitumisi neilt inimestelt, kellega ta vähemal või suuremal määral kokkupuutes on. Mida lähemale on inimene oma hingele lastud, seda valusam on mitteootuspärase käitumise tulem. Valusaks teeb olemise ka see, kui on neid ootusi ka eelnevalt väljendatud ning ikka mingeid muutusi või kokkulepetest kinnipidamisi pole. Samas ei saa me keegi muuta kellegi teise mõttemaailma. Me saame rääkida, arutleda, kokkuleppida, kuid me ei saa kellegi eest otsuseid ja valikuid teha.

Pikad aastad enesevaatlust ja analüüsi ning erinevaid katsetusi on mind viinud teadmiseni, et mitte Keegi Kuskilt ei saa minu eest minu elu ära elada. Kõik sisendid minu elukvaliteedi jaoks tulenevad minu seest. Mina ise olen see, kes oma elukvaliteedi piirid ja teostuse annab. Minu õnnelikuks olemine, ehk rahulolu, ehk sisemine tasakaal saab alguse neist etalonidest minu sees, mis ma ise endale seadnud olen. 

Millised on Teie õnnevalemid? Või mis on Teie jaoks õnnelik olemine?




8 kommentaari:

  1. Vist sama mis sul: sisemine tasakaal. Sellist seisu elus pole mul veel õnnestunud saavutada, et KÕIK on hästi, midagi pole puudu ega üle, no nüüd võib vabalt täiuslikku rahulolu tunda. Tuleb igavese rahulolematuse keskel kuidagi õnnel sabast kinni saada. Kui suuri jamasid pole, on juba täitsa ok :)!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. eks see sisemine tunnetus ole. mul on õnnestunud elus tabada end ka nendelt hetkedelt, kus kõik on täpselt nii nagu tahtnud olen. need hetked on harvad ja ma kollektsioneerin neid hoolikalt ja meenutan tavaliselt siis, kui tundub, et maailmast on kogu valgus ära võetud:) see kinnitab teadmist, et miski siin elus pole igavene ja kõik on pidevas muutumises.

      muidugi kõlab see teoorias hästi, kuid praktika on oluliselt vaevalisem. minu jaoks on tähtis teada, mis mind parema enesetundeni aitab ja see on reeglina kogemus või meenutus neist segadest oludest, millest ma edukalt olen end välja tirinud:)

      Kustuta
  2. Ma teen sellest veel ühe postituse. Eee ... kunagi-varsti.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väga hea:) ikka on tore teada saada mitmete inimeste arvamusi ja kogemusi. Jään ootama!

      Kustuta
  3. Pidevat õnneseisundit pole olemas. On sähvatused udus ja see panebki meid liikuma ja lootma, et seal kuhu me teel oleme on neid rohkem.
    Võibolla mõni jõuab ''sinna'' kohale ka....

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Loomulikult ei saa olla õnnelik 24/7 ja ka sisemist rahuolu ei ole võimalik ööpäevaringlselt saavutada. See on minu arusaamist mööda seisund, mis kestvus on erineval ajal erineva pikkusega, kuid need olemised annavad jõudu olla ja nautida seda, mis olemas on ja liikuda järgmiste eesmärkide poole. st need olemised muudavad elu elamisväärseks.

      Kustuta
  4. Kui ise õnneotsingutele sattusin sattusin sellisele artiklile http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/onne-taehendus/

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väga valgustav artikkel. Tänan jagamast.

      Selge on see, et õnnelikuks olemise tunne põhineb väga subjektiivsetel kriteeriumitel ning vaadeldes läbi erinevate kategrooriate prisma on need kriteeriumid ka muutuvad, ehk siis tsiteerides seda artiklit: Õnn on – vähemasti ajutiselt – rahuldatud tahtmine. Mis kõige üldisemas mõistes ka õnnetunnet hästi sisustab, kui nüüd järele hakata mõtlema.

      Guugeldasin ka ise selle kirjutamise aeg ja lugesin erinevaid artikleid. Mis viiski mind tõdemuseni, et õnne valem on igal erinev.

      Kustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...