Tagasivaade Varjudemaale

Varjudemaa

Maailm on ärkamises. Vaikselt-vaikselt on tunda, kuidas vibratsioonid tekivad ja see unelev olemine kaob. Juba liiklust vaadates on aru saada, et argipäev võtab hoogu üles. Varsti on tajuda ka päeva valgemaks muutumist. Valguse nälg hakkab tekkima. Loodan, et talv koos lumega on varsti saabumas. Vähemalt ilmateade lubab.

Olen valmis eelmise aasta sügavaks tagasivaateks ja arhiveerimiseks. Alates augustist olen suutnud oma haigusele sügavalt silma vaadata. Tõsiselt, järjekindlalt ja kogu olemusega. Peale aprillis diagnoosi saamist olin nii vapustatud haiguse ulatusest, et leppisin endaga kokku, et kui kahe kuu jooksul ellu jään, siis hakkan servast harutama. Ma ei suutnud epikriisi ja väljavõtet haigusloost lugeda rohkem, kui ühe korra. Seda kõike oli liiast. Mitte tekst kui selline, vaid halb hakkas siis, kui teadvustasin, et kirjeldatakse minu seisundit.

Mul on väga hea fantaasia ja mitte ainult. Seejärel tabas mind lisaks metsikutele valudele ürgne kõikehalvav hirm. Olin niigi pea liikumisvõimetu, kurnatud ja oimetu neist valudest ning teadmatusest, kuid mõtlemisvõime oli alles. Siis seiskus ka see. Totaalne letargia, st valud jäid alles, kuid ainus, millele mõelda suutsin, oli see, kuidas leevendada valu. Need mustad augud, kuhu kurnatusest aeg-ajalt kadusin, olid omamoodi puhkehetkedeks. Õppisin tundma ka seda, kuidas meeled ükshaaval lahkuvad ja naasevad.

Ime juhtus ja mind tabas selgusehetk, ilmselt käivitus alalhoiuinstikt ja suutsin end kokku võtta. Betoneerisin kõik emotsioonid, tunded ja suunasin kogu oma allesjäänud jõud (nii vaimse kui füüsilise) enda kuristikust väljatoomisele. Tahtejõu ja enesedistispliiniga on mul kõik hästi, kui ma midagi otsustanud olen. Neid on treenitud terve teadliku elu jooksul ja nad ei ole mind kunagi alt vedanud.

Vastavalt kokkuleppele iseendaga tegelesin paar kuud sügava eneseuuringuga vaimsel tasandil ja enda füüsilise võimekuse taastamisega ning vahetu raviga. Paralleeli võib vedada taastumisega peale kurnavat tööperioodi: esmalt on vaja puhata selleks, et aktiivse puhkusega oleks võimalik tegeleda, et siis normaalse elurütmi juurde naasta.

Esimene suur võit oli valudest vabanemine. Opiaadid on toredad, nad ei võta ainult valu ära, vaid teevad ka enesetunde tuimaks ja organismil on võimalus ilma paanikas olemiseta taastuda. Tänud ravimitööstusele ja meedikutele, kes teavad, mida nad teevad.

Teine suur võit oli opiaatidest ja muudest valuvaigistitest vabanemine. Meeliülendav kogemus oli meditatsioon opiaatide mõju all. Ilmselt Tiibeti mungad jõuavad selle tulemuseni ilma kemikaalide kasutamiseta.

Kolmas suur võit oli füüsilise võimekuse taastamine, st ilma välise abita endaga toimetulemine. Alguses oli ilma saatjata väljas liikumine tõeline eneseületamine, seda eriti vaimses mõttes. Siis laienes võimekus distantsidele. Selles etapis sain aru, mida tunnevad käimaõppivad väikelapsed.

Neljas suur võit oli siis, kui mu mõtlemisvõime selgeks sai ja taastus (vähemalt mingis osas). Augustiks olin juba täitsa kabe. See ilge roosa torbik oli muidugi ahistav, kuid ilma selleta oli liikumine jälle eluohtlik. Füüsilise võimekuse taastumise rõõmudest olen ka postitusi kirjutanud. Need on kõik Varjudemaa sildi alt leitavad. Ma vahel loen neid, et teadvustada endale, kui tubli ma olen ja millised on arengud ja et mitte sattuda igisemise lainesse, millest kõigest olen ilma jäänud. Inimene on väga kohanemisvõimeline, kui ta end ise ei takista. Keskenduda tuleb lahenduste leidmisele, mitte vigisemisele, miks midagi teha ei saa või mida kõike ei ole.

Aeg-ajalt ma enam ei tajugi, et minu sees elab vähk. Olen lugenud sellest, kuidas vähihaiged kirjutavad, et nad said selle elukaga sõbraks. No tänan! Mulle on loomuvastane olla sõber olevusega, kes üritab mind teispoolsusesse saata. Jah, ma olen teda tunnetama õppinud ja harutan teda enda küljest lahti kõikide võimaluste ja oskustega, kuid sõber ma temaga olla ei kavatse. Pigem nagu ootamatult koos sõpradega küllasaabunud kontvõõraga, kes ei märka õigel ajal lahkuda, vaid setib end elamisse, kuna talle mingil põhjusel on keskkond meeldima hakanud. Ma juhatan teda pidevalt välisukse poole ja siiani edukalt ning ma ei lõpeta ennem, kui ma tema lahkumise järel ukse kinni olen pannud ja lukku keeranud.  Leidku endale kodu mõnes muus universumis.

Milline siis on kokkuvõte? Ma suudan, kui mul vajadus on. Suudan end kokku võtta ja korda saata imesid. Olen uuendanud tutvust parima osaga endast ja puhastanud seda tumedamat poolt. Olen oma ajaloos põhjaliku inventuuri teinud. Lahti saanud hunnikutest sundmõtetest ja taagast. Näen maailma oluliselt teisemas võtmes ja kirkamalt. Hindan väikesi rõõme rohkem kui iial varem. Tean, et inimesed on head, kui neile võimalus anda. Peale diagnoosi esmakordset saamist õppisin abi küsima. Nüüd oskan ka abi vastu nii, et Andjal andmise rõõm alles jääb. Ma täiustasin oskust eemalda filigraanse täpsusega enda lähedusest negatiivseid inimesi, mõtteid, olukordi. Järgmisena arendasin oskust välitada selliste inimeste/mõtete/olukordade jõudmist minuni. Seda nimekirja võiks ma veel pikalt täiendada. Muuseas, sõjandusstrateegia ja taktika-alased tarkused on väga asjakohased selliste võitluste pidamiseks, eriti Sun Zi Sõjaseadused. 

Parim jõulukink oli uuringutulemus, mis kinnitas haiguse stabiliseerumist ja osalist taandumist. Sõda ei ole veel kaugeltki läbi. Reedel algab peale kuuajalist puhkust järgmine keemiaravi ja järgmine neljakuuline tsükkel. Ma olen valmis järgmisse lahingusse astuma ja olen jälle targem, kogemuste võrra rikkam, sitkem, distsiplineeritum ja enesekindlam. Tean, et on tulemas nõrkusehetked ja tagasilöögid, kuid see on osa tervikust, millega pean arvestama ning toime tulema.

Head Lugejad, Elu on ilus ja helge ning hoolimata sellest, et on olemas negatiivne pool, ei tee see elamist vähemväärtuslikumaks.

Helget ja Edukat kulgemist!