See aasta on
Varjudemaa aasta. Ma ei mäletagi oma elust nii toimetustevaeset aastat ja ometi
on see pöördeline. Olen endast mitteolenevatel põhjustel sunnitud olema suhteliselt
staatilises olemises - sisuliselt olen koduses vangistuses.
Peagi saab täis
pool sajandit elamist ja algab järgmine. Kui ma 30 sain, siis mõtlesin, et veel
20 aastat tõhusat toimetamist ja 50ndaks elu-aastaks jõuan sinnani, et teen
tööd vaid siis ja nii palju, kui tahtmist ja soovi on. Inimene mõtleb ja Emake
Saatus teeb omad korrektiivid. 40selt olin sunnitud alustama 0st ja järgmine
nullpunkt saabus 5 aastat hiljem ja nüüd on kolmas nullpunkt. Aga umbrohi ei
hävine ja alati on olemas võimalused, mis avanevad, kui nägemiseks valmis
ollakse. Ma olen ikkagi tasakaalukunstnik.
Kõige suurem
shokk selles aastas oli teadasaamine, et ühe meediku kirjapandud valest lausest
on terve mu elu juuksekarvaotsa rippuma sattunud. Selle teadmise enda jaoks
arusaadavaks mõtlemisega on kulunud päris mitu kuud. Ega see mõtlemine tulemust
olematuks ei muuda, kuid minu jaoks on oluline aru saada ja mõista.
Olen elanud
teadmises, et tehtud tegude eest tuleb vastutada ja kui vastutada ei taha, siis
tuleb teod tegemata jätta. Lisaks sellele on kõik mu tulevikuplaanid pöördunud
peapeale. Seega pöördusin advokaadibüroo poole ja volitasin oma esindajat teema
lõpuni vedama, st tunnistama raviasutust
oma tehtud viga; kontrollima raviasutust, kas selle meediku poolt on veel
selliseid vigu tehtud ja raviasutust hüvitama kõik varalised ja mittevaralised
kahjud.
Kuna need
protsessid on pikad, siis aprillis alustatud tegevused on jõudnud nii kaugele,
et avaldused on esitatud nii Sotsiaalministeeriumi komisjonile ja raviasutusele.
Kindlasti kirjutan, millised on edasised arengud.
Olen läbirääkimiste või vaidlustega tegelenud
poole oma elust ja juba praegu võin prognoosida, et esimesed läbirääkimistetulemused raviasutusega saame septembrikuus. Kui allkirjaõiguslikud inimesed
on ratsionaalse mõtlemisega, siis saavutame kohtuvälise kokkuleppele. Kui
mitte, siis lubasin, et kaasan meedia ja üldsuse kogu kohtupidamise
kajastamisse.
Isiklikust
vaatest eelistan loomulikult kohtuvälist kokkulepet, kuid laiemas plaanis oleks
lausa hädavajalik üks selline avalik protsess, mis ajendaks inimesi oma õiguste
eest seisma. Eesti inimeste teadlikkus oma õigustest on vähene ja veel vähem
tegeletakse oma õiguste kaitsega. Mis on väga kurb. Kui inimesed oma õigusi ei
kaitse, siis on see ka üheks põhjuseks, miks teenuse osutajate karistamatuse
tunne süveneb.
Aga ma olen
järjekindel. Kui ma olen eesmärgi seadnud, siis ma ennem ei lõpeta, kui tulemus
on käes.
GJAEQMRI
GJAEQMRI