Varjudemaa Vihmapüha ja kuidas algas minu teekond Tasakaalukunstnikuks

Vihmajärgne Varjudemaa

Kirjutasin ühes eelnevas postituses, et Varjudemaal ei ole  Ajal mingit tähendust. Siin olles võib vabalt pidada Vihmapüha millal iganes - isegi siis, kui päike paistab. 

Mulle meeldib õues jalutada peale seda, kui vihmasadu on lõppenud. Siis lõhnab kõik intensiivsemalt ja tunne on, et kohe-kohe juhtub  midagi väga head. Ennem vihma on paineline ootus ja õhk ootab koos kõikide teistega. See ei ole selline helge ootus, pigem selline hoiatav.

Aga ennem Varjudemaale jõudmist ei eelne ega ei järgne mingeid aistinguid ega hoiatusi. Lihtsalt märkad ühel hetkel, et Aja tähendus on kadunud. Kui ennem olid mu päevad kuude kaupa ette pea pooletunnise täpsusega ära sisustatud nii, et mu Suur Laps irooniliselt ükskord küsis, kas emaga suhtlemiseks tuleb aeg kirja panna, siis nüüd pole ma jupp aega oma välismälu pidanud isegi mitte avama.

Mida Varjudemaal Vihmapüha aegu tehakse? Sedakorda on mind hommikust saati kummitanud mõtted tasakaalustamisest, killustumisest ja esivanematest. Kuna ma oma blogile panin pealkirjaks Tasakaalukunstnik, siis oleks asjakohane veidi sellel teemal heietada.

Mulle meeldib sõna “heietamine” – silmade ette kangastub pilt heide valmimisest villavabrikus ning mälestus sellest, kui hoolikas pidi olema selle masina jälgimisel, et heie oleks ühtlane ja ei katkeks. Aga see on lapsepõlvemälestuste kategooriasse kuuluv ja ei ole tänane teema rohkem kui, et eks see heietamine sellest heidest tuleb.

Lugesin üdini asjaliku kirjanduse vahele Aleksei Plehhovi „Siala kroonikate” triloogiat. Seal toimus Hea ja Kurja Võitlus ning Hea Esindajad uurisid ühe sõbraliku linnakodaniku käest, et millega ta leiba teenib? Küsitav lasi peast läbi need tegevused, mis leiva lauale toovad ning võttis nad kokku nimetusega Taskaalukunstnik. See nimetus tundus olevat väga andekas ja kui blogile hakkasin nime panema, siis meenus kohe.

Juba vanad ladinlased ütlesid – nomen est omen (nimi on ettekuulutus). Ja kui nimetuse tähendusel üle sügavamalt mõtlema jäin, siis tabasin end mõttelt, et terve elu ongi üks tasakaalustamine.

Inimene teeb pidevalt valikuid millegi vahel selleks, et otsuseid vastu võtta. Sageli seda ei teadvustatagi ja siis hiljem öeldakse - oi näe, see oli juhus (õnnelik ka veel). Juhuseid ei ole olemas. On ahelotsuste read, millele tähelepanu ei pöörata ja kui tuleb nn ahhaa efektiga tulemus, siis räägib Inimene juhusest. See teadmine oli minu jaoks kunagi Suur Leid. Juhuseid ei poeta Inimese Teele Emakene Saatus, vaid Inimene otsustab ristteele jõudes, kuhu ja kuidas edasi.

Tänapäeval räägitakse vee lisaks nn liblikatiivaefektist, mille sisu on juba vaikselt muutmas oma kaoseteoorias olevast algsest tähendusset. Tänases päevas kasutatakse seda mõistet, kui tahetakse väljendada mõtet, et tänane otsust avaldab homme mõju teisel pool maakerea.

Ennem, kui kirjutama hakkan, kuidas minust Tasakaalukunstnik sai, teen sellele veel ühe kõrvalepõike. Kui vaadata, mille vastu meedias (sh siis nii kirjutav kui audiovisuaalne meedia) enim huvi tuntakse, siis võib teha järelduse, et Inimesed huvituvad aina rohkem biograafiatest, reality show’dest ja väga isiklikest lugudest. Ja mis saabki olla huvitavam, kui kaasinimese Lugu? Nagu ma oma ühes esimeses postituses ka kirjutasin, et Inimene oma olemuselt on sotsiaalne loom.  Kui ma oma blogi statistikat vaatan, siis ilmselgelt on loetumad need kirjutised, mis keskenduvad isikliku kogemuse kirjeldamisele. Kõrvalepõike lõpp.

Niisiis, kuidas ma jõudsin sinnani, et pidin hakkama teadlikult tegelema tasakaalustamisega, et oma eesmärke saavutada. Selleni jõudsin liiga noorelt. Ma võiks kirjutada oma elust kogutud teosed (nagu enamus Inimesi). Mu elu on olnud nagu ameerika mäed, filmistsenaristid ja kirjanikud oleksid kadedusest näost rohelised, sest nemad peavad omama head fantaasiat, et kassaedu saavutada, mulle aga piisaks meenutamisest.

Algus pole väga adrenaliinirohke ega põnevust tekitav; pigem sellest koguperefilmist, kus kõik on roosa ja ninnu-nännu. Ma olin täiesti klassikalise perekonna teine ja noorim laps. Mul oli Suur ja Maailma Parim Vend, armastavad vanemad ja kaks komplekti vanavanemaid ning hulk tädisid ja onusid ning nende lapsi.

Kõik suved veetsin maal vanavanemate juures ja muud suured pühad ka ning koolile eelnenud aasta otsa. Ema ei käinud tööl ja minul ning vennal oli lapsehoidja. Lapsehoidja oli pigem kolmas vanaema ja ta oli minu jaoks väga tähtis kuni oma surmani. Olin umbes 16, kui ta teispoolsusesse läks. Mul ei ole oma väikelapse-east mitte ainsamatki halba mälestust, negatiivset emotsiooni või aistingut. On mõned mälestused, mis on kurvad, kuid need ei ole painavalt tulevikku suunduvad. Kõik, mida aegade jooksul olen meenutada suutnud,  on sellises helges ja kuldses halos.

See roosa udu hakkas hajuma, kui ma kooli läksin ja ema tööle läks. Aga ma ei mäleta, et kool oleks murekoht olnud. Tunnistusi vaadates olin lausa illikuku ja eeskuju-etalon.  Mulle ei meenu, et vanemad oleks meie kuuldes kunagi häält tõstnud. Mu vanavanemad olid täpselt sellised, millistena kujutakse neid koguperefilmides. Esivanematele ja lastetoale pühendan mõned järgmised heietused, sest minu kujunemisloole on nad suurt mõju avaldanud.

Ilmselt see üdini turvaline ja helge lapsepõlv rajasid minu kasvades nii tugeva vundamendi minus, et ükski järgnevas eluetappides läbimöllanud tornaado ei suutnud alustalasid kõigutada ja ma ei kaotanud meelemõistust ning ei murdunud.

Selline roosamanna ei saagi lõpmatuseni kesta. Eks vanemate vahel olid kindlasti ka erimeelsusi, kuid need ei kajastunud minu argipäevas ega kasvatuses. Esimesed mälestused vähe valusamatest aegadest on pärit algkooli ajast, kuid need ei ole seondu ühegi hirmuga. Sealt mäletan vanematevahelisi jäiseid vaikusi ning väga lakoonilisi suhtlemisi, ärevust emapoolse vanavanemate olemises ja sagedasemaid külaskäike ning seda, kuidas täiskasvanud sulgusid Suurte Inimeste jutuajamiseks teise tuppa või meid saadeti vanaonuga linna peale kohvikusse.

Olen oma mineviku algosadeks lahti harutanud sellel Varjudemaal olemise ajal (ka aegade jooksul ennem seda),  otsinud seoseid ja muid juppe oma kujunemisloos, mida oma mõttemustritest lahti harutada ning minevikku saata. Aeg on minevikuga lõplikult rahu teha. 

Inimesed tulevad meie eluu põhjusega. Nad õpetavad meile midagi ja Inimene omakorda õpetab midagi sellele Külalisele oma elus. Kui kodused ülesanded on tehtud ja teadmised omandatud, siis viivad teed lahku ja igaüks jätkab oma Teed. See on ka üheks põhjuseks, miks ma kirjutan.

Esimene tornaado saabus minu helgesse olemisse, kui olin 11-aastane. Siis tapeti mu 16-aastane vend. Minu Hea, Tark ja Suur Vend. Minu Iidol ja minu ema Kõige Tähtsam Inimene. Sellest on möödas pea 40 aastat ja ma võin siiani meenutada seda hetke detailideni. Siiani on meeles, kuidas aeg peatus.

Lõpetan selle postituse siin ja jätkan seda järgmises postituses kohalt, mida loen oma lapsepõlve lõpuks ja Tasakaalukunstniku tee alguseks.