Aeg maailmade vahel (vol 2)

Eelmisel aastal samal päeval kirjutasin, et hingede aeg on saabumas ja piirid reaalsuse/irreaalsuse vahel on ähmastumas, sest pimeduse aeg on kohale jõudnud.  Lugesin veelkord Urmas Sutropi artiklit ja jäin hinge ja vaimu üle mõtisklema. Hing on täis/tühi ja Vaim on suur/väike. Huvitavad väljendid. Ja viited sellele, et Uku Masingu järgi muutus hing naiselikuks ja vaim mehelikuks.

Pimeduse aeg teeb meid kõiki tiba teistsugusemaks kui kevadest sügiseni oleme. Kõik muutub pehmemaks, piirid ähmasemaks, inimesed aeglasemaks ja leebemaks, kuid ka kurvameelsemaks. Ja loomulik ka, energiakulu peab hoidma säästlikuna. Pimeduse aja eri on ka see, et peas vurab ringi rohkem nn ajatuid mõtteid. Õhtuti koju jalutades on tajud hoopis sügavamad ja teisemad, kui kevadel või suvel.

Panin küünlad põlema ja tunnen rõõmu heast muusikast, mõtetest ja soojusest enda sees. Meenutagem neid, kes on olnud ennem meid ja neid, kes tulevad peale meid...oleme kõik osa ühest Suuremast Pildist!

Head Hingede Aega!

Lehed mõttepuult – enesedistsipliin ja tahtejõud

Lõpuks ometi on mul tunne, et ma olen end välja puhanud ja sees ei võbele küsimus, et kas miskit on tegemata/tähelepanuta jäänud? Väljamagamine, lugemine, käsitöö ja muusika on suurepärane kombo, mis edukalt taastab minu sisemise rahu. Hunnik mõtteronge on ka õigetele teedele ära juhitud. Sees on rahulolu. Vaikelu, kõik on nii tüüne...

Mõtterongid kimades siia-sinna tõid mu ikka ja jälle tahtejõu ja enesedistsipliini mõistete juurde. EKI mõistes on enesedistsipliin oskus enese üle valitseda, alistuda oma tegevuses iseenda seatud kindlale korrale ja põhimõtetele ning tahtejõud on suutlikkus sihikindlalt püüelda, jõud ennast  sundida, tahtetugevus.

Mulle ajuti tundub, et need kaks ei ole tänapäeva sootsiumis populaarsed. Sattusin lugema blogi, milles kirjutati tahtejõu neurobioloogiast (seal oli veel kasulikku lugemist). Selge on see, et iga pingutus on ebamugav ja lisaressursse nõudev. Alati on lihtsam mugavustsoonis edasi olla. Isegi siis, kui see haiget teeb või sobimatu on. Vähemalt teada-tuntud olemine.

Ja alati on küsimus hinna sobivuses, mida eesmärgi eest vaja välja käia on. Vot veel teema, mis  minu jaoks vahel teadvusesse tõuseb, et miks alati hinna taha automaatselt raha silt pannakse? Kui inimene endale eesmärgi seab, siis üks osa sellest protsessist on ka nn input’i koostamine, mis nn output’i saavutamiseks vajalik on. Ja sisendiks ei ole pea mitte kunagi ainult või määravas osas raha. Rahast on saanud kultus, mida pimesi kummardatakse. Ma ei eita, et see tänases elamiseks oluline on, kuid see ei saa olla eesmärk omaette. Aga see pole selle kirjutise teema. Niisiis on igal eesmärgil hind, millega tuleb arvestada, kui tulemusteni jõuda tahetakse.

Niisiis eesmärgi seadmine. Absoluutselt on määrava tähtsusega eesmärgi sõnastamine. Miskipärast meenub iga aasta lõpus inimesi tabav lubaduste andmise laine. Mis on ka sõnastatud eesmärgid. Suuremas osas küll läbimõtlemata ja uitmõtte ajel sõnastatud ja tuulde lastud, adumata selle taga olevat mõtet. Tulemuseks on suur enesepettus, st lubadused jäävadki tühjalt õhku kulgema ja meenutavad inimesele tema saamatust iseenda suhtes. Valus.

Ära esita küsimusi, millede vastuseid Sa kuulda ei taha ja ära anna lubadusi, mida Sa täita ei suuda. Need on kaks põhimõtet, mis mind on pikki aastaid saatnud. Eks neid ole hulgim veel, kuid need kaks on osa minu olemuse vundamendis.  Küsimuste formuleerimine on juba mõtte teadvustamine. Lubaduste, ehk sõna andmisega on alati keerulised lood. Mida pikema aja peale see sõna antud on, seda suurem on tõenäosus, et saabuvad olud, millega arvestada algselt ei saanud ja mis võivad selle antud sõna täitmise keeruliseks või võimatuks teha.

Aga tahtejõud ja enesdistsipliin? Kõik saab ikkagi alguses inimese seest, sh isiksuseomadustest. Mõni kehitab lihtsalt õlgu ja teatab, et ei ole, ei tule ja ei saa ning sellega ongi kogu püüdlus realiseeritud, sest mugavustsoonis olemine on turvalisem. Teise jaoks on vaja end pidevalt ribadeks tõmmata, sest seatud eesmärgid pole ei asja- ega jõukohased. Kohati tundub, et see nn veremaitse hammaste vahel või märtriseisund ongi omaette eesmärk ja annab sisemise saavutatuse tunde.

Kuidas siis enda jaoks kirik keset küla ehitada, et jääks alles sisemine tasakaal ja inimväärikus ning elu oleks elamiseks rõõmu, rahulolu ja helgust täis?

Elu nagu pudru ja kapsad

Seda, et... suuremat mittemidagi. Tavapärane argirutiin ja kõike on liiga palju. Isegi eelmise pühapäeva teatrietenduse Pangalaen emotsioonid kirvendavad alles kuskil närvilõpmetes ja juba on uus pühapäev uksele koputamas.

Eelmise nädalavahetuse pühendasin elamise kultuurikihist vabastamisele ja väiksele sugulasele kaelussalli kudumisele. Imeõhukene meriinovill ja tulemus sai väga lapsesõbralik: selliine pehme, õhuline. Plaanin oma väiksemale Nööbile ka ühe sellise teha.

Pühapäeval oli kultuuriampsu aeg. Draamateatri toolid ei ole just haige selja jaoks, kuid etendus oli mõtlemapanev. Idee järgi liigitus komöödiaks, kuid minu tunde järgi pigem tragöödia. Olukorrad, mis esmapilgul ajavad naerma ja samal ajal teine silm tahaks nutta. Kui ebakindlad on inimesed, kui kerge on inimesi oma tahtmise järgi toimetama panna. Veidi tähelepanelikkust, kannatlikkust, sõnaosavust, eesmärgile pühendumist ja voi la....

Nädala alguses tegin ühe arstivisiidi ka. Kõikse suurem uudis, mida tänaseni proovin enda jaoks seeditavaks teha on see, et olen pooleteise-aastaga kümme sentimeetrit lühemaks jäänud! Saate aru, kümme sentimeetrit? Kuidas ma tean, et täpselt 10? Eelmise aasta aprillis mõõdeti, kui keemiaravidoose välja arvestati. Uued hormoonid selle agressori jaoks minu sees ilmselt tunduvad vitamiinidena ja verepilt näitab, et vaenlane kogub rünnakuks jõude. Seega alustan uuest nädalast järjekordse suukaudse keemiaga. Tagab kellaajapeale söömise ning muidu tervislikud elukombed, sest selle ravikuuriga peab ülitäpselt toituma, liikuma ja puhkama. Kevadel igal juhul aitas suurepäraselt ja eks ka sedakorda tuleb lihtsalt refrään.

Hormoonravi organismile on üsna karm. Peale viite aastat pidevat tarvitamist näeb inimene välja nagu ülekerkinud pärmitaigen, lisaks veel see muu keemiakombinaadi toodang, mis järelejäänud organismist ahermaa teeb. Päris ravi alguses, kui ma neist võimalikest tagajärgedest teadlik polnud ja alles asju uurima hakkasin, jõudis mu organism end üle 30 kilo  kontrollimatult paisutada ennem, kui piduri peale sain. Tänaseks olen 20st nn added valuena kaasapandud kilost vabanenud. See ainevahetuse pealepeale pöördumine, ehk minu puhul siis paisumine, on vähiravi juures täiesti eraldi teema. Mõnes teises kirjutises hea lahata.

Töiseid teemasid on kui murdu. Tegin valikuid ja jätsin endale võimetekohase portsu. Tahtmine on suurem kui võimekus ning arvestades oma ressursse, siis pole otstarbekas laienemise peale isegi mõelda. See neelaks mu täielikult ning seda ei saa ma endale lubada. Elukvaliteet, ma äss... tiksun nagu vanurist pensionär, selle asemel, et täie auruga teha midagi, mis mulle rõõmu pakub. Teoreetiliselt ma seda ju ka teen, kuid vana enda jaoks ülimalt väikses koguses ja mahus.

Vahepeal kudusin ka oma käe närvide soojas hoidmiseks ka nn kätised. Alustades mõtlesin, et teen ainult sellele nõdrale käele, kuid üksik kätis tundus kuidagi nii üksik, et tegin teise ka. 

Randmekaitseks ei saa neid kuidagi nimetada. Kätised ehk käised pigem, sest küünarnukk on ka kenasti soojas. Igal juhul on tulemus oma eesmärgi täitnud. Käsi ei meenuta end pidevalt. Kui ilmad veel sügisesemad olid, siis kandsin neid ka väljas. Igatahes hea kraam sai.

Kohustustevabad nädalavahetused on mõnusad. Tunnen end kodus olles nagu teises dimensioonis. Kõik on nii leebe, kauge ja minusse mittepuutuv. Sedakorda loen ja hakkan nikerdama endale ühte kerget ja mõnusat salli. Lugemiselamusi on ka, kuid neist ehk mõnel teisel korral. Niigi sai seekordne postitus nagu pudru ja kapsad.

Head nädala vahetamist ja ärge unustage kella keeramast!