kolmapäev, 4. oktoober 2017

Kalapäeva laupäev omas mahlas

sügis taevas
Peas on vaikelu. Tunne nagu karul ennem talveunne vajumist. Üks silm loojas ja teine vidukil. Juba eile tundsin nagu keegi oleks mütsi pähe pannud ja pööningul on vaikus. Õnneks puudub ka vajadus olla tubli, tark ja osav. Vähemalt täna.

Sügis tähendab minu jaoks tavapäraselt aktiivset toimetamist, kuid oktoobrikuu mingil põhjusel on selline jonkadi-jonkadi tempoga. Ilmselt kohaneb olemine sügis-talvise tempoga ja organism teeb ka oma pööret aeglustumise teemal. Kohati toimib kõik suurepäraselt ja siis tuleb sisemine SUUR vaikus. Kui ajastusega veab, siis saab selles sisemise rütmiga kaasa minna. Keeruliseks läheb siis, kui aeg nõuab mõttetegevust, kuid sees on vaikus.

Sellest tasasest olemisest väljumiseks on mul aegade jooksul mitmeid erinevaid meetodeid genereeritud. Üks aga on kindel, et sellele sisemisele rütmile vastuhakkamine lõpeb peavaluga. Mina vaiksem on sisemus ja mida aktiivsemat tegevust aeg nõutab ning pikemalt kestab, seda kehvem saab tulemus. Siis päästab olemise vaid 12 tundi sügavat und.

Teisalt, kui nüüd mõelda sellele, et kui me kõik elaks sisemise rütmi järele, siis võiks maailma kaos tabada. Helistad Kliendile või Tööandjale ning teatad kuiva rahuga, et lugu nüüd selline, et mu sisemus nõuab peadpidi padja all olemist ja ma pole valmis maailmaga kohtumiseks. Tere-tore, tõesti.

Samas jäin mõtlema, et hooaeg on alanud üliintensiivsete emotsioonidega. Iga äärmus on organismile kurnav,  olgu siis negatiivne või positiivne. Oma osa ka ilmselt sellel, et täieline puhkuseperiood vahele jäi. Peaks võtma jalad alla ning sügisesse metsa kondama minema. Aga teen seda mõni teine homme. Tänane päev sobib suurepäraselt vaid muusika ja sisemise vaikuse kuulamiseks.

Ja veel....minu sees on mingi ootusetunne. Ma ei suuda hetkel isegi määratleda, mida ma ootan või mis selle olemise tinginud on. Mingi ebamäärane aimdus. Vahel tabab mind selline seisund ennem mingite huvitavate mõtete saabumist, st meenutab sellist loomepiina. On miskit sees, mis ei ole sõnadeks vormunud, isegi suunda pole. Eks aeg näita.

Head kesknädalat!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...