jagamise rõõm... |
Ma eeldasin, et
kui on paar loenguvaba päeva, siis saan selle omas hingamises ära olla, aga
eeldused olid täiesti valed. Kui kolm nädalat kommunikatsiooniaugus elada, siis
nii juhtubki. Selle eest on olemas nüüd teadmine, et tervik on kenasti
hallatud. Viimane nädal tiksus mul kuklas pidevalt ohutunne, et olen miskit
maha maganud ja kuskil on nn crash’i oht. Nüüd kõik tegevusotsad üle
kontrollitud ning seis täiesti rõõmu põhjustav.
Planeerimine on
alati tüütu tegevus ja tundub mingil ajahetkel ka ebavajalik, kuid praktika on
näidanud, et ellujäämiseks enda jaoks sobival tasemel täiesti hädavajalik.
Meenub sageli ühe õppejõu poolt öeldu, et töö-ülesande püstitamisest sõltub
töö-ülesande täitmise kvaliteet ja ressursside optimeerimisvõimekus. Olen seda
korduvalt oma tegemistes pidanud tõdema ja õpetanud ka oma lastele. Laiskade
inimeste tugevus peitub planeerimisvõimekuses.
Mul on siiras
heameel tõdeda, et Lugejad on olnud kannatlikud minu vaikuse perioodil ja ei
ole kaotanud lootust leida blogist uusi postitusi. Mõtlesin just ühel päeval, kui lugesin saabunud blogimeile, et ajaveebi puhul tekib Lugejatel õiguspärane ootus järgmiste lugemiste osas. St
kui neid on mingi ajaperioodi jooksul teatud intervalliga loodud, siis oleks
justkui petmine, kui mingil põhjusel uusi mõtteavaldusi ei järgne. Jabur mõte,
sest tegemist on ju vabal tahtel avaldatavate kirjutistega. Kuskil pole mingeid
lubadusi või kokkuleppeid, et X perioodi jooksul avaldatakse Y arv kirjutisi.
Minu jaoks on see
ajaveeb eelkõige teraapilise eneseväljendamise koht. Tore on see, et on
väljakujunenud selle poole aasta jooksul kindel lugejaskond, kes ka
kaasamõtlevad ja oma arvamusi avaldavad. Olen saanud enda jaoks üllatavalt palju
meile. Arutelu on alati parem. Ütleb ka vanarahvas, et mitu pead on mitu pead.
Minu postitused
kujunevad mõttefragmentidest ja lõpuni mõtlemata mõtetest. Kogum on nagu
puzzle. Lugesin alles hiljuti oma vanemaid postitusi ja nii mitugi mõtet
põimusid, haakusid nagu ämblikuvõrk ja jõudsin nendega lõpuni....selleks
korraks. On ju nii, et aeg edasi ja uute kogemuste/teadmiste valguses
vaadatakse aeg-ajalt seljataha ning hinnatakse enda jaoks asju ringi või ümber.
See on see eilse ja homse sidumine tänasesse päeva.
Mõtete vahetamine
annab kogukonnamälule ja inimesele endale palju rohkem juurde. Kirjapandud ja
vahetatud ning selle tulemusel tekkivad uued mõtted/ideed on palju
väärtuslikumad, kui peas kuhjuvad kaootilised katked, mis tervikuks ei muutu.
Jätkame samas
vaimus ja maailm muutub helgemaks. Vähemalt minu jaoks on see nii. Loodan, et
ka Lugejatele annavad minu kirjutised uusi impulsse näha mingeid olusid uues
või teises valguses või tekivad uued mõtted või visioonid.
Tulin just veidi
aega tagasi väljast ja õhus on kevadet!