Lugesin Kadry-Ly blogi ja tabasin end järjekordselt
mõtlemast, et inimeste mõttemaailm ja nägemus elust muutuvad teiseks peale
seda, kui nad on elanud läbi oma maailma alustalasid raputavaid olusid. Muutuvad
väärtused ja saabub teadmine, mis on elementaarne, kuid mida tavalises
argipäevas ei teadvustata, vähemalt nad ei mängi olulist rolli või ei olda
neist nii selgelt teadlik.
Siin saab täiesti
üldistust teha. Ükskõik, milline hinge alustaladeni jõudnud kogemus paneb
maailma, ennast ja teisi inimesi läbi teise prisma nägema, alustades iseendast.
Olen sellest ka ennem
kirjutanud. Järgmisena jõuan alati
selle juurde, et kuskohast võtavad inimesed õiguse subjektiivseid hinnanguid
anda ning miks ei teadvustata, et arvamus ja hinnang ei ole sünonüümid.
Tuleb keegi oma
poriste kummikutega elamisse ja peale solgiämbri tühjaks kallamist ning käsi puusa pannes teatab, et
ta teab täpselt... Kui küsida, et miks ta niimoodi teeb, siis ühtegi argumenti
peale selle, et see on tema õigus öelda, mida ta asjast arvab, ei kuulegi. Ja selgituse
peale, et see oli hinnang ja mitte arvamus, kostub tavaliselt, et mõte jääb
samaks. Ja nii on maailm muutunud avalikuks prügilaks, kus verbaalne
kõhulahtisus vohab.
Mu Suur Laps
kirjutas kunagi koolis essee sisemisest tsensuurist. Suurem osa kaastudengitest
ütles seminaril, et mis sisemine tsensuur, meil on õigus eneseväljendusele. Kui
Laps oma seisukohta argumenteerides põhjendama hakkas, siis oli auditooriumis
nii tuliseks läinud, et õppejõud lõpetas tugevama õigusega teema ära. Kahjuks ei
õpetata enam eetikat. Samas ega see õpetamine ei anna ka midagi, kui keskkond
ei toeta. Teisalt, kogu maailma muutmine algab iseendast.
Ja ma jõuan jälle
selleni, et puudub tervik. Maadeldakse fragmentidega või arutletakse juppide
üle, kuid tervikut pole. Tulemuseks ongi kaleidoskoop:
palju värvilisi kilde, mille keeramisel muutub pilt. Kui oleks tervik, siis
võib ju pilti pöörata, kuid detailid ei muuda asukohta. Ja nii me siis kildude
meres kulgemegi. Mõnikord mõned teravamad servad lõikavad sisse, kuid kuna see
pole liikumist halvav tulemus, siis minnakse edasi ja muutusi sisemus ei toimu.
Kui aga ikka maailm teistpidi pööratakse, siis alles jäädakse mõtlema, et
miskit on nihu.
Ei õpi see
inimene teooriast, ikka on vaja praktilisi kogemusi, et aru saada ja mõista.
Praktika on Tõe kriteerium. M.O.T.T.
Ma olen Sinuga niiii nõus... Kohati jääb praegu tõesti mulje, et teistele haiget tegemine (sest see on igaühe püha eneseväljendusvabadus) on norm. Ja kui said haiget, oled ise süüdi, et nii õrnake...
VastaKustutaKas sallimatus on tarkus? Minu meelest mitte. Olgu see kui tahes vahedalt ja sõnaosavalt serveeritud.
Mina näiteks olen tundlik igasuguse nähvamise ja hääle tõstmise peale. Tulen ise perest, kus asju arutati üldjoontes rahulikult. Seetõttu sattununa keskkonda, kus hääle tõstmine üksteise peale (mitte lihtsalt, et teistest üle kosta, vaid eriarvamustega kaasneb nähvav ja hukkamõistev hinnang) on normaalsus, on mulle suur katsumus... Ju see minu õppetund siis on. Oh, nüüd kiskus halaks kätte;)
Aga aitäh Sulle sisukate ja inspireerivate mõtete eest!
Sallimatus on agressiivsuse üks väljunditest ja tuleneb see hirmust tundmatuse ees. Sildistamisega tegelevate inimeste jaoks on mugavustsoonis püsimine üks enda jaoks turvalise olemise tagamise viis. Ajuti tundub mulle, et mõned inimesed naudivad, kui saavad kellegi olemise segamini keerata.
VastaKustutaKuid kui lasta karistamatult sellistel lagastajatel toimetada, siis on tegemist kaasaaitamise, ehk vaikiva nõusolekuga. See on see põhjus, mis ma sellistes oludes ei saa oma arvamust avaldamata jätta. Ma ei ole nõus, et selline käitumine on normaalsus või õige. Isegi teadmine, et meie tehtud teod jõuavad ringiga meie enesteni tagasi, ei hoia ming reageerimast.
Tänan heade sõnade eest! Palju Head!