Pühapäev, 7. mai 2017

Mõtteid mõttepuult - hinnang ja arvamus ei ole sünonüümid, ehk my way is the highway

Lugesin Kadry-Ly blogi ja tabasin end järjekordselt mõtlemast, et inimeste mõttemaailm ja nägemus elust muutuvad teiseks peale seda, kui nad on elanud läbi oma maailma alustalasid raputavaid olusid. Muutuvad väärtused ja saabub teadmine, mis on elementaarne, kuid mida tavalises argipäevas ei teadvustata, vähemalt nad ei mängi olulist rolli või ei olda neist nii selgelt teadlik.

Siin saab täiesti üldistust teha. Ükskõik, milline hinge alustaladeni jõudnud kogemus paneb maailma, ennast ja teisi inimesi läbi teise prisma nägema, alustades iseendast. Olen sellest ka ennem kirjutanud. Järgmisena jõuan  alati selle juurde, et kuskohast võtavad inimesed õiguse subjektiivseid hinnanguid anda ning miks ei teadvustata, et arvamus ja hinnang ei ole sünonüümid.

Tuleb keegi oma poriste kummikutega elamisse ja peale solgiämbri tühjaks kallamist ning käsi puusa pannes teatab, et ta teab täpselt... Kui küsida, et miks ta niimoodi teeb, siis ühtegi argumenti peale selle, et see on tema õigus öelda, mida ta asjast arvab, ei kuulegi. Ja selgituse peale, et see oli hinnang ja mitte arvamus, kostub tavaliselt, et mõte jääb samaks. Ja nii on maailm muutunud avalikuks prügilaks, kus verbaalne kõhulahtisus vohab.

Mu Suur Laps kirjutas kunagi koolis essee sisemisest tsensuurist. Suurem osa kaastudengitest ütles seminaril, et mis sisemine tsensuur, meil on õigus eneseväljendusele. Kui Laps oma seisukohta argumenteerides põhjendama hakkas, siis oli auditooriumis nii tuliseks läinud, et õppejõud lõpetas tugevama õigusega teema ära. Kahjuks ei õpetata enam eetikat. Samas ega see õpetamine ei anna ka midagi, kui keskkond ei toeta. Teisalt, kogu maailma muutmine algab iseendast.

Ja ma jõuan jälle selleni, et puudub tervik. Maadeldakse fragmentidega või arutletakse juppide üle, kuid tervikut pole. Tulemuseks ongi kaleidoskoop: palju värvilisi kilde, mille keeramisel muutub pilt. Kui oleks tervik, siis võib ju pilti pöörata, kuid detailid ei muuda asukohta. Ja nii me siis kildude meres kulgemegi. Mõnikord mõned teravamad servad lõikavad sisse, kuid kuna see pole liikumist halvav tulemus, siis minnakse edasi ja muutusi sisemus ei toimu. Kui aga ikka maailm teistpidi pööratakse, siis alles jäädakse mõtlema, et miskit on nihu.

Ei õpi see inimene teooriast, ikka on vaja praktilisi kogemusi, et aru saada ja mõista. Praktika on Tõe kriteerium. M.O.T.T.




2 kommentaari:

  1. Ma olen Sinuga niiii nõus... Kohati jääb praegu tõesti mulje, et teistele haiget tegemine (sest see on igaühe püha eneseväljendusvabadus) on norm. Ja kui said haiget, oled ise süüdi, et nii õrnake...
    Kas sallimatus on tarkus? Minu meelest mitte. Olgu see kui tahes vahedalt ja sõnaosavalt serveeritud.

    Mina näiteks olen tundlik igasuguse nähvamise ja hääle tõstmise peale. Tulen ise perest, kus asju arutati üldjoontes rahulikult. Seetõttu sattununa keskkonda, kus hääle tõstmine üksteise peale (mitte lihtsalt, et teistest üle kosta, vaid eriarvamustega kaasneb nähvav ja hukkamõistev hinnang) on normaalsus, on mulle suur katsumus... Ju see minu õppetund siis on. Oh, nüüd kiskus halaks kätte;)

    Aga aitäh Sulle sisukate ja inspireerivate mõtete eest!

    VastaKustuta
  2. Sallimatus on agressiivsuse üks väljunditest ja tuleneb see hirmust tundmatuse ees. Sildistamisega tegelevate inimeste jaoks on mugavustsoonis püsimine üks enda jaoks turvalise olemise tagamise viis. Ajuti tundub mulle, et mõned inimesed naudivad, kui saavad kellegi olemise segamini keerata.

    Kuid kui lasta karistamatult sellistel lagastajatel toimetada, siis on tegemist kaasaaitamise, ehk vaikiva nõusolekuga. See on see põhjus, mis ma sellistes oludes ei saa oma arvamust avaldamata jätta. Ma ei ole nõus, et selline käitumine on normaalsus või õige. Isegi teadmine, et meie tehtud teod jõuavad ringiga meie enesteni tagasi, ei hoia ming reageerimast.

    Tänan heade sõnade eest! Palju Head!

    VastaKustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...