Laiskuseussi väljaajamisest, ehk Laiscus Contites

EI VIITSI....

Olete vahel tundnud, et EI VIITSI silmi ka pilgutada? Siis teate, mis tunne mind tabanud on. Selle nimi võiks olla ka midagi muud. Lihtsalt ei viitsi midagi teha. Alguse tundsin ära juba ärgates. Tegin silmad lahti ja tundsin - ei taha. Selline kõikehõlmav ja halvav mitte midagi ei taha.  Keeran teise külje ja.... ikka ei taha. Venitan end veekeedukannuni ja panen kohvi tõmbama.... ikka ei miskit. Pandora laegasteni jõudmisel tundsin nii suurt füüsilist mittetegemisetahtmist, et jätsin avamata.

“Ei viitsi” tähendab minu jaoks seda, et ma lihtsalt EI TAHA teha. Asi pole selles, et ei jaksaks, ei suudaks või oleks tegevuste sisu vastumeelne, vaid lihtsalt EI TAHA. Teeks kõike muud peale rutiinsete ja vajalike tegevuste. Hammaste pesu tundus ka liiast olevat. Mustri murdmiseks muutsin tegevuste järjekorda.

See “ei viitsi” ei tähenda seda, et miskit tegemata jääks, mida vaja teha on, kuid see sisemine hääl seal sees protesteerib. Tuju on hea, pea selge... aga kehtib vanasõna: vaim on valmis, aga liha on nõder või siis vastupidi, et vaim on nõder, kuid liha on valmis. Keegi peaks gaasi vajutama, kuid see drive käik tuleks ennem ka sisse panna ja vot, käsi lihtsalt ei tõuse.

Veel tunnike ja siis tõusen püsti ja lähen tegudele ära. Tean, et see “ei viitsi” hääl mu sees läheb seifi hoiule sel hetkel, kui koduukse seljatagant kinni panen ning tagasi tulles olen maru rahul tehtuga. Selle A ütlemine on täna eriti vaevaline. Tahan puhata ja mängida, ehk teha suuremal hulgal mittemidagi.

Mina ei tea, kuidas Teil, head Lugejad on, aga mina ei suuda 24/7 olla eeskujulik ja ontlik. See laiskuseuss tundub palju armsam ja vahvam olema, kui kõik need huvitavad ja vajalikud olemised, mis tegemist ootavad. Sellepärast ma kunagi ka pühapäevased nn hülgepäevad sisse seadsin, et kui ma ühe päeva nädalas teen seda, mida tahan ja jätan kõik tegemata, mida ei taha, siis aitab see argipäevas mõnusamalt hakkama saada.

Minu jaoks on eluliselt vajalik mingi osa päevast ja nädalast lubada looderdamisele.  Ehk siis vajan vahelduvat rütmi nagu paaris eelnevas postituses kirjutasin. Pikaaegne monotoonne ja ühesugune päevarütm ei ole minu jaoks. Selles elan juba kolmandat nädalat ilma suuremate looderdamispausideta ja sellest ka see laiskuseussi aina suuremaks kasvamine.

Muideks, vanusega pole siin mingit pistmist. Üks mõtteuid, mis mind vahetevahel tabab, on see, et millegipärast eeldatakse, et teatud vanusesse jõudmisel enam “midagi sellist” ei tehta või ollakse juba “nii suur”, et “selliste asjade”  tegemisele vaadatakse inimest, kui paariat või hälvikut. Kusjuures vahet pole, mis number see on. Samahästi sobib see 30, 40, 50 jne kümnendi juurde. No näiteks, ei viitsi õhtul/hommikul hambaid pesta; naerda kõva häälega; jätta kohvi-/teekruus suvalisse kohta elamises ripakile, tilk jooki sees; seljastvõetud riidete tooli/kapi peale kuhjumine; juuste kammimata krunnikeerutamine; kaks päeva samade riietega käimine; potist söömine; kannatamatu olemine; tolmurulli kapi/voodialla nügimine; vihastades ropendamine jms.

Seda nimekirja võiks lõpmatuseni jätkata. Mis tähtsus sellel on, kaua inimene siin ilmas elanud on. Ta on loomult laisk ja mugavustsoonis kulgeja, sest nii on turvaline. Ja sellised laiskuseperioodid on täiesti normaalsed. Neid ei tohi lihtsalt lasta valdavakas kujuneda. Olen enda jaoks mõelnud asja niipidi kohaseks, et mitte ükski geniaalne leiutis poleks sündinud, kui inimene laisk ega mugav poleks olnud. Näiteks kasvõi ratas või automaatpesumasin.

Kirjutasin sedakorda laiskuseussi oma seest välja ja lähen tegudele ära.

Head sõbrunemist oma laiskuseussidega!