Arginädala kaja

täna on nii...

Tere laupäevast. Arginädal ajaloosse saadetud ja pausipidamise koht. Mul oli nädala sees üks mõte, millest kirjutada tahtsin, kuid tänaseks on see mõte kadunud asjade maailma lahkunud. Alles on jäänud vaid teadmine, et oli olemas. Lühimälu on ilmselgelt igasugune mudruga täidetud ja palju libiseb üle ääre kaduvikku.

Kuid selle eest on teisi mõttefragmente, mis peas edasi-tagasi rallivad. Mu loengus oli eile kuulaja, kes ei teadnud, mida tähendab sõna “umbisikuline”. Ikka on palju unarsõnu, mida inimesed ei kasuta või kuulnud ei ole. Mis mind kummitama jäi, oli see, et loeng toimus arvutiklassis ja võimalusi olukorra lahendamiseks oli küll ja veel.  Õpilane aga keskendus põhjenduste otsimisele, miks ta teha ei saa keset rohkeid võimalusi ja tegeles sellega innukalt. Lahenduse leidis kaasõpilane, kes selgitas sõna tähenduse.

See oli lihtsalt üks konkreetne näide paljude sarnaste olukordade seast. Hiljem väljas kõndides mõtlesin edasi, et nii on ju paljudel juhtudel päriselus ka. Keskendutakse põhjenduste leidmisele, miks midagi teha ei saa ja seda tehakse emotsionaalselt ning suure kirega. Maailm on täis võimalusi. See on nagu istuda lahtise ukse kõrval ja kurta, et läheks sisse küll, aga mitte keegi ei aita või ei ütle, kas peab astuma vasaku jalaga või paremaga või peab hoopis hüppama ja üldse on jalamatt valel pool läve.

Hea küll, aga mis on see põhjus, mis tingib sellise käitumise? Kas see on enda veenmine, et mitte mugavustsoonist väljuda stiilis , et ma teeks ju küll, aga... st ei taha teha, kuid mõistus ütleb, et peaks ja siis leida põhjuseid, et tegelikult polegi võimalik ja siis rahulikult edasi kulgeda sellest harjunud olekus. Või ongi tüüp inimesi, kes ennem millegi tegemist vajab sellise nn soojendusringi läbimist, et teod tehtud saaks?

Kõik räägivad aktiivsest puhkamisest, kuid mul on tunne, et ma ei hingaks ka, kui ei peaks. Sellest kontrollpunktidest ajapeale läbimisest on nii kõikehõlmav tüdimus saanud, et tigu tundub ka sprinterina. Et aktiivselt puhata, tuleb ennem seda välja puhata. Vaim tahab metsa, kuid füüsis ütleb, et vajab ennem hingetõmbepausi. Tavapärased laupäevased toimetamised tahavad ka tegemist, sest argipäevas lihtsalt ei jõua neid tehtud. Nii et lasen päeva kulgemisse ja vaatan, kuhu välja jõuan.

Mõnusat nädalavahetust!