Esmaspäev, 1. mai 2017

Veel mõtteid töötegemisest

ise antud lubadused
Head Maikuud! Mai on minu jaoks alati seostunud õitsevate puude ja värske rohelusega ning pingelise õppimise või töötegemise ajaga. Sellel aastal pole aasta algusest saati tempole pausi saabunud. Iga kuu keskel lohutan end, et järgmine kuu saab lihtsam/lahjem, aga kus sellega. Selle eest on põnev ja töövõite on olnud hulgim. Ju siis on nii. Eks saabub ka rahulisem aeg.

Teoreetiliselt peaks veel täna olema puhkepäev. Praktiliselt jätan selle puhkamise osa teistele ja jätkan sellega, mis pooleli on. Vaatlesin eile õhtul aknast linna lakkamatut liiklemist. Kõik olid kuhugile teel ja vaiksest õhtust oli asi kaugel.

Tabasin end igakevadisest ootusest, et millal puudele lehed kasvavad. Läksin teisele poole elamist ja lasin silmadel puhata rohelisel (männi)parkmetsal. Kui ma ei saa või ei viitsi välja minna, siis on mõnus vaadelda rohelist metsaviirgu taamal. Ega see nii kaugel polegi, maksimum pool kilomeetrit, kuid silmapiirini välja on roheline. Kosutav.

Tunnen, et sellest kirjutamisefaasist hakkab villand saama. Ei saa minust liinitöölist. Vaheldus peab olema. Kunagi proovisin enda jaoks sobivat rütmi nn ära tunnetada. Selgeks sai see, et terve töönädala ühe ja sama asjaga tegelemine ei sobi. Rütm ja mõttemustrid peavad vahelduma, st kirjutamine, kohtumised, arutelud, ajurünnakud, testimised, kaardistamised, loengud jms. Pean väga lugu inimestest, kes suudavad nädalaid, kuid ja aastaid samu töö-ülesandeid täita ning selle juures end hästi tunnevad. Õnneks on inimesed erinevad ja igale oma ning iga töö jaoks on olemas tegijaid ning iga töö on väärt tegemist ning tunnustamist.

Vahel unistan nn rahulikust töötegemisest, mis võiks seisneda ainult ühe teemaga tegelemises ning milles ei oleks pidevaid tulekahjusid, mis kustutamist vajaks ning mille rütm oleks rahulik ning mis ei haaraks jäägitult endasse. Olen aru saanud, et see lihtsalt ei ole mu natuurile kohane ning ma väsiks sellest ruttu ning hakkaksin otsima seda adrenaliinilaksu, mis vere soontes kiiremini voolama paneks. tean. Olen kogenud. Kusjuures oma töökohustused olid sada protsenti tehtud, kuid rahutus tekkis ja uudishimu aina kasvas. Tahtsin tervikust rohkem teada. Ja nii ma siis kolleege nn abistamas/ahistamas käisin, kuni ühel  päeval ülemus kutsus nn vaibale ning tulemuseks sain täiendavaid töö-ülesandeid juurde ning lõpuks olid kõik rahul. Sestap, kui tunnen, et elu hakkab liiga mugavaks muutuma ja tempo minu jaoks lohisevaks aeglustub, siis juba tean, et elul on mulle miskit  varuks. 

Elatud aastate arvu suurenedes kaasneb ka enda omaduste tundmine ja arusaamine, et tahtmised ja vajadused ei ole sünonüümid ning teiste kingad on ainult eemalt vaadates mugavad ja atraktiivsed. Ilmselt sellepärast mulle sobibki, et mu kingariiulis on palju erinevaid jalanõusid, mis on mugavad ka pikemal kõndimisel ning mida kannan meeleolule, sisetundele ja vajadustele vastavalt. Ühe paari omamiseks olen liiga rahutu loomuga.


Üks on kindel: võetud kohustused ja antud lubadused on täitmiseks. Edasi võiduka lõpu poole!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...