Siit, sealt ning veidi morbiidselt ka

netiavarustest...

Mul on kohati tunne, et ma olen Aega kinni jäänud. St teen ja teen ning ikka avastan, et tegemata on oluliselt rohkem, kui tehtud. Tunne kohati nagu igaveses tänases elaksin. Kaks päeva totaalses puhkamiselaines möödunud. Suurepärane. Nauditav. Aeg kiirteele tagasi astuda.

Reedene haiglapäev tõi järgmise teemärgi. 9ndal on uuring ning ennem jaanipäeva selgub kogu tõde sisemise ilu kohta (järjekordselt). Olen olnud tubli ja teinud kõike neid asju, mida peab tegema, et tulemused paremad saaksid. Kuid Tõeni on aega. Sinnamaani tuleb vurada läbi mahapandud kontrollpunkte ning edasi tubli olla.

Lugesin postitust ja kommentaare ning järelpostitust ning mind jäi kummitama küsimus: miks? Olen kohanud ka varasemalt inimesi, kes on endale ravimatu haiguse legendi nagu keebi ümber tõmmanud ja siis olemist nautinud. Kuigi selle postituse puhul ma ei usu, et tegemist oli tähelepanu vajadusega. Pigem kaldun sotsiaalse eksperimendi poole. Kahjuks pole autor avanud tehtu mõtet või eesmärki.

Lugesin läbi ka loo järelpostituse. Tahan aru saada ja mõista. Me kõik teeme asju eesmärgi nimel. Soovime midagi saavutada, mingit sõnumit edastada jms. Kusjuures olen kirjutajaga nõus, et positiivsed postitused ei ole nii loetavad kui on negatiivse või morbiidsema alatooniga postitused. Ka minu jaoks on see küsimus, millele vastust pole leidnud. Mis paneb inimesi suurema huviga lugema teemasid, mis intrigeerivad või kajastavad elu nn tumedamat poolt?

Kuid selle eksperimendi juurde tagasi tulles. Kõrvalseisjana kuuldes lugusid kolmandate isikute või õõvastavate olukorda kohta, saame vaid mängida mõttega või luua abstraktsioone, et me teame, mida me teeksime või teinud oleksime.

Ehk siis me projetseerime oma visiooni lähtudes oma teadmistest ja kogemustest. Minu praktika ütleb, et päris elus simulatsiooni realiseerudes osutub tõde hoopis millekski muuks. Siis seisab inimene silmitsi päris Eluga ning kogu tuletis osutub millekski muuks.

Sestap olen alati olnud seisukohal, et oleks on paha poiss, st väljendid, et ma oleksin tema asemel ... või olen kuulnud seda või teist... ei päde päris elus. Tolle blogipostituses oleva eksperimendi osas võib vaid tõdeda, et inimesed leiavad lugedes seda, mida nad leida soovivad ning avaldavad arvamusi lähtudes isiklikust puutepunktist. Mis on muidugi absoluutselt õige. Kahju, et autor ei selgitada, mis oli kirjutatu mõte.

Ja õige on ka see, et me oleme viimase sajandi jooksul unustanud selle, et Surm on osa elust ja sellest miterääkimine või sellest teemast vaikimine ei tee seda olematuks. Meil on noorusekultus, kus kõik üle 35-aastased on aja ära elanud, mitte tõsiseltvõetavad ning ei kõlba millekski muuks, kui garderoobi üleriideid viima-tooma. Jällegi fragmentaalsus. Me eelistame üht osa tervikust ja ülejäänud meid ei huvita, sest see pole hea, ilus, esteetiline ega mugav.

Olen nädalajagu käinud ülilühikese soenguga. Peakatetest sai villand ja marssisin oma juuksuri juurde ja palusin tal vorm anda sellel osale karvkattest, mis nõudis päikese kätte laskmist. Meenutan sõjaväelast, kuid tunne on nagu keegi oleks puuriukse avanud. Kohati on ka jahe, sest see paar sentimeetrit juukseid palju ei soojenda.

Palju kevadet!