Esmaspäev, 15. mai 2017

Siit, sealt ning veidi morbiidselt ka

netiavarustest...
Mul on kohati tunne, et ma olen Aega kinni jäänud. St teen ja teen ning ikka avastan, et tegemata on oluliselt rohkem, kui tehtud. Tunne kohati nagu igaveses tänases elaksin. Kaks päeva totaalses puhkamiselaines möödunud. Suurepärane. Nauditav. Aeg kiirteele tagasi astuda.

Reedene haiglapäev tõi järgmise teemärgi. 9ndal on uuring ning ennem jaanipäeva selgub kogu tõde sisemise ilu kohta (järjekordselt). Olen olnud tubli ja teinud kõike neid asju, mida peab tegema, et tulemused paremad saaksid. Kuid Tõeni on aega. Sinnamaani tuleb vurada läbi mahapandud kontrollpunkte ning edasi tubli olla.

Lugesin postitust ja kommentaare ning järelpostitust ning mind jäi kummitama küsimus: miks? Olen kohanud ka varasemalt inimesi, kes on endale ravimatu haiguse legendi nagu keebi ümber tõmmanud ja siis olemist nautinud. Kuigi selle postituse puhul ma ei usu, et tegemist oli tähelepanu vajadusega. Pigem kaldun sotsiaalse eksperimendi poole. Kahjuks pole autor avanud tehtu mõtet või eesmärki.

Lugesin läbi ka loo järelpostituse. Tahan aru saada ja mõista. Me kõik teeme asju eesmärgi nimel. Soovime midagi saavutada, mingit sõnumit edastada jms. Kusjuures olen kirjutajaga nõus, et positiivsed postitused ei ole nii loetavad kui on negatiivse või morbiidsema alatooniga postitused. Ka minu jaoks on see küsimus, millele vastust pole leidnud. Mis paneb inimesi suurema huviga lugema teemasid, mis intrigeerivad või kajastavad elu nn tumedamat poolt?

Kuid selle eksperimendi juurde tagasi tulles. Kõrvalseisjana kuuldes lugusid kolmandate isikute või õõvastavate olukorda kohta, saame vaid mängida mõttega või luua abstraktsioone, et me teame, mida me teeksime või teinud oleksime.

Ehk siis me projetseerime oma visiooni lähtudes oma teadmistest ja kogemustest. Minu praktika ütleb, et päris elus simulatsiooni realiseerudes osutub tõde hoopis millekski muuks. Siis seisab inimene silmitsi päris Eluga ning kogu tuletis osutub millekski muuks.

Sestap olen alati olnud seisukohal, et oleks on paha poiss, st väljendid, et ma oleksin tema asemel ... või olen kuulnud seda või teist... ei päde päris elus. Tolle blogipostituses oleva eksperimendi osas võib vaid tõdeda, et inimesed leiavad lugedes seda, mida nad leida soovivad ning avaldavad arvamusi lähtudes isiklikust puutepunktist. Mis on muidugi absoluutselt õige. Kahju, et autor ei selgitada, mis oli kirjutatu mõte.

Ja õige on ka see, et me oleme viimase sajandi jooksul unustanud selle, et Surm on osa elust ja sellest miterääkimine või sellest teemast vaikimine ei tee seda olematuks. Meil on noorusekultus, kus kõik üle 35-aastased on aja ära elanud, mitte tõsiseltvõetavad ning ei kõlba millekski muuks, kui garderoobi üleriideid viima-tooma. Jällegi fragmentaalsus. Me eelistame üht osa tervikust ja ülejäänud meid ei huvita, sest see pole hea, ilus, esteetiline ega mugav.

Olen nädalajagu käinud ülilühikese soenguga. Peakatetest sai villand ja marssisin oma juuksuri juurde ja palusin tal vorm anda sellel osale karvkattest, mis nõudis päikese kätte laskmist. Meenutan sõjaväelast, kuid tunne on nagu keegi oleks puuriukse avanud. Kohati on ka jahe, sest see paar sentimeetrit juukseid palju ei soojenda.
Palju kevadet!



2 kommentaari:

  1. Tere Tasakaalukaskunstnik

    Lugesin Sinu postitust kohe mitu korda. Ning mul jääb mulje, et sa oled tark inimene ning kulged mööda tugevat arenguliini. Otsid erinevaid vastuseid. Sinu postituses on väga tarkasid mõtteid.

    Kui ma ei oska sõnadega oma motiive ja mõtteid kõigile selgitada, siis eks on aeg see, mis meile vastuseid annab. Ütlen preagu, et nõus. Tähelepanu vajadus on mul elus rahuldatud ja seda ma ei õngitse. Ei ole minu kirjatükk seotud ka minu hirmudega või katsetustega, nagu mõni kommentaator pakkunud on. Ma elan kaasa inimestele meie planeedil ning kehastusin kirjatööd luues teiseks inimeseks ning kogesin seda nii vahetult ja siiralt, et see sai kirja mina formaadis. Ja nii oligi. Mõtteaineks meile kõigile.

    Oleksin pidanud professionaalsemalt hoomama seda, et meie blogi lugejaskonda on tekkinud väga palju meie jaoks isiklikul tasemel võõraid inimesi, kes kogu hingest meile kaasa elavad. Siin kogu valu fookus seisnebki.

    Olge tervitatud!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan selgituse eest! Sinnakanti ka mu mõte lõpuks jõudis. Tegelikult ma saan aru, mis selliste eksperimentide eesmärk on: soov aru saada ja mõista (kui ma isiklikust vaatenurgast lähenen).

      Kui ma teist korda selle algse postituse läbi lugesin, siis sain aru, et see polnud isikliku kogemuse kajastamine ja sealt tekkiski küsimus, et mis on eesmärk? Ilmselt oli minu jaoks puudu üks lause, mis oleks kinnitanud sisemist teadmist.

      Väga hea postitus oli, pani mõtlema ja asju teisest nurgast nägema. Ja kommentaari viimane lause on väga tähendusrikas: tõesti on lugejaskonnas inimesi, kes on "isiklikul tasemel võõrad" ning tõesti, sealt palju küsimusi tekibki. Sageli ei tule kõige pealegi, mida tuleks lause või paariga lahti kirjutada.

      Tarkus on suhteline mõiste. Ma tean palju, ,kuid oluliselt on rohkem seda, millest ma miagi ei tea. Meeldiv on ikka häid sõnu enda kohta lugeda. Tänan!

      Palju helgeid hetki ja inspiratsiooni!

      Kustuta

Kuidas ma ellu jäin

Tervitused kevadest minu armas, unarusse jäänud ajaveeb. Kevad on õhus, tuules ja päikeses, mida aina rohkem on. Kas kõik on hästi, küsivad...